KRISTUSE KUTSE LAODIKEIA KOGUDUSELE

Issand hüüdis kõige viimasele kogudusele, milleks oli Laodikeia kogudus: „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.“ (Ilmutuse 3:20).

See on Kristuse viimane kutse oma kogudusele. Sest mingi hetk võtab võimust leiguse vaim ja suured hulgad jäävad lihtsalt külmaks. Kuid Jeesus ütleb oma rahvale: „Ma soovin teha end kuuldavaks. Avage mulle. Laske mind oma salajasse palvekambrisse. Lubage mul rääkida teiega ja teie minuga. Suhelgem omavahel. Sest see on ainukene viis, kuidas saan teid hoida kiusatuse tunnist, mis on tulemas üle kogu maailma.“

Kuid oma ilmutuses räägib Johannes päevast, mil meie Issand ei tunne end enam mahajäetuna. „Ja ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest alla tulevat, valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja… ning Jumal ise on nende juures... Ja ta ütles… „Mina annan janusele ilma tasuta eluvee allikast.“ (Ilmutuse 21:2-6).

See tähendab vaba ja täielikku suhtlust ilma ühegi eraldava vahemüürita. Ei mingeid tumedaid prille; ei mingit poolikut tunnetust, vaid palgest palgesse suhtlemine! Mõelda vaid, kui auline see on veeta kogu igavik Issandat kiites, kummardudes Tema palge ees. Kuid oled sa kunagi mõelnud, mida taoline imeline „kojuminek“ me Päästja jaoks tähendab? See, et kõik Ta lapsed on kodus ja jagavad vabalt osadust Temaga. Ta paneb meid kõiki istuma ja Tema kõige sügavamast sisemusest voolavad aulise tõe allikad. Nõnda nagu Ta tegi Emmause teel, nõnda alustab Ta meiegi puhul Moosesest ja tutvustab meile kõiki prohveteid. Ta jagab meiega kõiki universumi saladusi ja ilmutab iga väiksemagi plaani. Kõik pimeduse pilved kaovad ja Kristus on meiega igavesti!

Seetõttu – tõeline taevalik rõõm ei kuulu vaid meile, aga ka Talle. Meie suurim rõõm taevas saab olema näha Tema rõõmu, kui Ta suhtleb meiega silmast silma. Me näeme Kristust rahulolevana, kus kõik Tema igatsused on täidetud.