TASU TÄNUGA
Jumal ei kurda kunagi oma vaenlaste võimsuse pärast, kuivõrd oma laste kannatamatuse pärast. Jumal tahab, et toetuksime Tema armastusele, kuna armastus on see printsiip, mille põhjal Ta pidevalt ja ikka ning jälle tegutseb ja millest Ta kunagi ei taandu. Isegi kui Ta kortsutab vahel kulmu ja sõitleb oma huultega või lööb oma käega – ka keset seda kõike põleb Ta süda armastusest ja Ta mõtted meie suhtes on rahu ja headuse mõtted.
Kogu silmakirjalikkus tugineb usaldamatusele ja hing, mis ei suuda sõltuda Jumalast, ei suuda ka olla ustav Talle. Niipea, kui seame kahtluse alla Tema ustavuse, hakkame elama omaenda tahtmiste järgi ja hoolime vaid iseendast. Nagu Iisraeli tagasilangenud rahvas, kes ütles: „Võta kätte ja tee meile jumalaid…sest me ei tea, mis on juhtunud Moosesega…“ (2 Moosese 32:1). Kuidas saab leiduda nurisevas südames üldse armastust Jumala vastu? Piibel nimetab seda „Jumalaga võistlemiseks“. Ainuüksi rumal inimene julgeb leida süüd Jumalas. Jumal kutsub sellist inimest hoidma käega oma suud kinni või vastasel juhul saab ta vallutatud kibeduse poolt.
Ka Püha Vaim on see, kes ägades palub me sees kuuldamatul taeva keelel, paludes samas täielikus kooskõlas Jumala täiusliku tahtega. Lihalik ägamine lähtub aga endiselt mulli sees elavast usklikust ja on mürgiks kõigele. Nurisemine hoidis kogu rahva sisenemast Tõotatud Maale ja hoiab tänapäevalgi suuri rahvahulki Issanda õnnistuste eest. Äga, kui tarvis, kuid hoidku Jumal sind nurisemise eest!
Jumala tõotused, mis meid Tema sõnul kannavad, on kui jääkiht järve peal. Usklik astub sellele täie kindlusega, samal ajal kui uskmatu teeb seda hirmust jää katkimineku ees, mis võib jätta teda vette hulpima. Kui Jumala vastused viibivad, tähendab see seda, et su palve kogub õnnistuste pangas intresse. Jumala pühad olid nii kindlad Tema ustavuses ja tõotustes, et nad rõõmustasid juba enne, kui üldse nägid midagi sündivat. Nad läksid rõõmuga teele, otsekui oleksid juba oma vastused kätte saanud. Jumal tahab, et tasuksime tänuga, enne kui Ta tõotused kätte saame! Püha Vaim on see, kes aitab meil paluda ja kas Ta mitte pole oodatud külaline Jumala trooni ees? Kas Isa tõesti hülgaks oma Vaimu? Mitte iial! See ägamine su hinges pole midagi vähemat kui Jumal ise ja Jumal ei hülga end mitte iialgi!
Kogu silmakirjalikkus tugineb usaldamatusele ja hing, mis ei suuda sõltuda Jumalast, ei suuda ka olla ustav Talle. Niipea, kui seame kahtluse alla Tema ustavuse, hakkame elama omaenda tahtmiste järgi ja hoolime vaid iseendast. Nagu Iisraeli tagasilangenud rahvas, kes ütles: „Võta kätte ja tee meile jumalaid…sest me ei tea, mis on juhtunud Moosesega…“ (2 Moosese 32:1). Kuidas saab leiduda nurisevas südames üldse armastust Jumala vastu? Piibel nimetab seda „Jumalaga võistlemiseks“. Ainuüksi rumal inimene julgeb leida süüd Jumalas. Jumal kutsub sellist inimest hoidma käega oma suud kinni või vastasel juhul saab ta vallutatud kibeduse poolt.
Ka Püha Vaim on see, kes ägades palub me sees kuuldamatul taeva keelel, paludes samas täielikus kooskõlas Jumala täiusliku tahtega. Lihalik ägamine lähtub aga endiselt mulli sees elavast usklikust ja on mürgiks kõigele. Nurisemine hoidis kogu rahva sisenemast Tõotatud Maale ja hoiab tänapäevalgi suuri rahvahulki Issanda õnnistuste eest. Äga, kui tarvis, kuid hoidku Jumal sind nurisemise eest!
Jumala tõotused, mis meid Tema sõnul kannavad, on kui jääkiht järve peal. Usklik astub sellele täie kindlusega, samal ajal kui uskmatu teeb seda hirmust jää katkimineku ees, mis võib jätta teda vette hulpima. Kui Jumala vastused viibivad, tähendab see seda, et su palve kogub õnnistuste pangas intresse. Jumala pühad olid nii kindlad Tema ustavuses ja tõotustes, et nad rõõmustasid juba enne, kui üldse nägid midagi sündivat. Nad läksid rõõmuga teele, otsekui oleksid juba oma vastused kätte saanud. Jumal tahab, et tasuksime tänuga, enne kui Ta tõotused kätte saame! Püha Vaim on see, kes aitab meil paluda ja kas Ta mitte pole oodatud külaline Jumala trooni ees? Kas Isa tõesti hülgaks oma Vaimu? Mitte iial! See ägamine su hinges pole midagi vähemat kui Jumal ise ja Jumal ei hülga end mitte iialgi!