LUHTA LÄINUD PALVED
Meil pole vabadust paluda suvaliselt ükskõik, mille pärast, mida meie isekad meeled suudavad välja mõelda, nõnda nagu meil pole ka luba tulla Tema ligiollu ja lihtsalt elada end välja oma kõikvõimalike arvamuste ja segase jutu läbi. Kui Jumal kirjutaks alla kõigile meie palvetele, peaks Ta peagi loobuma oma aust. Seetõttu kehtibki üks palve seadus, mille eesmärgiks on praakida välja kõik enesekesksed palved, andes samal ajal siirastele palvetajatele siiski võimaluse paluda täie kindlusega. Ehk teisisõnu: me võime paluda ükskõik, mille pärast, seni kuni see ühtib Jumala tahtega. „Ja see ongi see julgus, mis meil on tema ees, et kui me midagi tema tahtmist mööda palume, siis tema kuuleb meid.“ (1 Johannese 5:14).
Jüngrid ei palunud Jumala tahte kohaselt, kui nende palved olid täis kättemaksuhimu. Nad kaeblesid Jumala ees järgnevalt: „Issand, kas sa tahad, et me käsime tulel taevast alla tulla ja nad ära hävitada?” Tema aga pöördus ümber ja sõitles neid.“ (Luuka 9:54-55).
Oma suurimas hädas anus Iiob Jumalat, et Ta võtaks temalt elu. Aga mis siis, kui Jumal olekski seda teinud? Taoline palve oli vastuolus Jumala tahtega. Jumala Sõna hoiatab meid: „Ära ole kärme suuga ja su süda ärgu tõtaku sõna lausuma Jumala ees.“ (Koguja 5:2).
Taaniel palus aga õigel moel. Esmalt pöördus ta Jumala Sõna poole, uurides Jumala tahte ja mõtete kohta. Seejärel, olles saanud selged juhised ja kindluse Jumala tahe osas, jooksis ta täie kindlusega Jumala trooni ette. „Ja ma pöörasin oma näo Issanda Jumala poole, otsides teda palve ja anumistega…“ (Taaniel 9:3).
Me teame liigagi palju sellest, mida meie tahame, kuid liiga vähe selle kohta, mida Jumal tahab. Seetõttu lähebki enamus meie palveid luhta, kuna pole joondunud Jumala tahtega.
Jüngrid ei palunud Jumala tahte kohaselt, kui nende palved olid täis kättemaksuhimu. Nad kaeblesid Jumala ees järgnevalt: „Issand, kas sa tahad, et me käsime tulel taevast alla tulla ja nad ära hävitada?” Tema aga pöördus ümber ja sõitles neid.“ (Luuka 9:54-55).
Oma suurimas hädas anus Iiob Jumalat, et Ta võtaks temalt elu. Aga mis siis, kui Jumal olekski seda teinud? Taoline palve oli vastuolus Jumala tahtega. Jumala Sõna hoiatab meid: „Ära ole kärme suuga ja su süda ärgu tõtaku sõna lausuma Jumala ees.“ (Koguja 5:2).
Taaniel palus aga õigel moel. Esmalt pöördus ta Jumala Sõna poole, uurides Jumala tahte ja mõtete kohta. Seejärel, olles saanud selged juhised ja kindluse Jumala tahe osas, jooksis ta täie kindlusega Jumala trooni ette. „Ja ma pöörasin oma näo Issanda Jumala poole, otsides teda palve ja anumistega…“ (Taaniel 9:3).
Me teame liigagi palju sellest, mida meie tahame, kuid liiga vähe selle kohta, mida Jumal tahab. Seetõttu lähebki enamus meie palveid luhta, kuna pole joondunud Jumala tahtega.