ILMUTUS JUMALA AUST
Piibel annab väga selgelt mõista, et igal tõelisel Jeesuse järgijal on võimalus näha ja mõista Jumala au. Jumal tõepoolest ilmutab oma au kõigile, kes innukalt seda paluvad ja otsivad. Mina usun, et ilmutus Jumala aust varustab Tema rahvast rasketeks aegadeks, mis veel ootel. Paulus ütleb, et sel aul on „vägi teid üles ehitada ja anda teile pärand kõigi pühitsetute seas.“ (Apostlite teod 20:32).
Vastupidiselt osade kristlaste arvamusele, ei väljendu Jumala au mingit sorti füüsilisel moel. See pole mingi ülev tunne, mis sind valdab ega ka mingi üleloomulik aura või ingellik valgus, mis korraga särama lööb. Kõige lihtsamalt öelduna on Jumala au ilmutus Tema loomusest ja omadustest! Seega, kui me palume: „Issand, ilmuta mulle oma au!“, ütleme me tegelikult: „Isa, ilmuta mulle, kes Sa tegelikult oled.“ Ja kui Jumal annabki meile ilmutuse oma aust, siis see on see, mille poolest Ta tahab, et me Teda tunneksime. Moosese kogemus Jumala auga kinnitab seda. Jumal saatis Moosese vabastama iisraellasi, andmata talle täit ilmutust sellest, kes Iisraeli Jumal tegelikult oli. Jumal ütles vaid talle: „Ütle Iisraeli lastele nõnda: „Ma Olen” on mind läkitanud.” (2Moosese 3:14). Kuid Ta ei andnud mingit selgitust selle kohta, kes see „Ma Olen“ on. See on ka ehk põhjus, miks Mooses hüüdis: „Näita siis mulle oma auhiilgust!“ (2Moosese 33:18). Moosesel oli üha kasvav nälg ja janu saada teada, kes see „Ma Olen“ oli – saada teada, milline on Ta loomus ja iseloom.
Jumal vastas Moosese palvele. Esmalt suunas Ta Moosest peitma end kaljulõhesse. Samas, oodates Jumala au ilmumist, ei kuulnud Mooses ühtki välgu kärgatust, ei näinud kusagil pikselööke ega tundnud maapinda jalge all värisevat. Pigem tuli Jumala au ta juurde väga lihtsal moel: „Ja Issand möödus tema eest ning hüüdis: „Issand, Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised…” (2Moosese 34:6-7).
Vastupidiselt osade kristlaste arvamusele, ei väljendu Jumala au mingit sorti füüsilisel moel. See pole mingi ülev tunne, mis sind valdab ega ka mingi üleloomulik aura või ingellik valgus, mis korraga särama lööb. Kõige lihtsamalt öelduna on Jumala au ilmutus Tema loomusest ja omadustest! Seega, kui me palume: „Issand, ilmuta mulle oma au!“, ütleme me tegelikult: „Isa, ilmuta mulle, kes Sa tegelikult oled.“ Ja kui Jumal annabki meile ilmutuse oma aust, siis see on see, mille poolest Ta tahab, et me Teda tunneksime. Moosese kogemus Jumala auga kinnitab seda. Jumal saatis Moosese vabastama iisraellasi, andmata talle täit ilmutust sellest, kes Iisraeli Jumal tegelikult oli. Jumal ütles vaid talle: „Ütle Iisraeli lastele nõnda: „Ma Olen” on mind läkitanud.” (2Moosese 3:14). Kuid Ta ei andnud mingit selgitust selle kohta, kes see „Ma Olen“ on. See on ka ehk põhjus, miks Mooses hüüdis: „Näita siis mulle oma auhiilgust!“ (2Moosese 33:18). Moosesel oli üha kasvav nälg ja janu saada teada, kes see „Ma Olen“ oli – saada teada, milline on Ta loomus ja iseloom.
Jumal vastas Moosese palvele. Esmalt suunas Ta Moosest peitma end kaljulõhesse. Samas, oodates Jumala au ilmumist, ei kuulnud Mooses ühtki välgu kärgatust, ei näinud kusagil pikselööke ega tundnud maapinda jalge all värisevat. Pigem tuli Jumala au ta juurde väga lihtsal moel: „Ja Issand möödus tema eest ning hüüdis: „Issand, Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised…” (2Moosese 34:6-7).