KONTROLLI ELULISI NÄITE by Jim Cymbala
Palve on kristliku elu allikas; nö kristlik eluliin. Muidu oleks olukord otsekui selline, et hoiad küll kätel imeilusasse kleiti riietatud beebitüdrukut, aga ta ei hinga! Metsa need riided – vaata, et lapse elulised näidud saaks korda! Inimesele, kes on pooleldi koomas, pole mõtet suurt palju midagi rääkida. See on ka põhjus, miks tänapäeva kogudustes, kus põhirõhk on asetatud õpetusele, on nii vähe tulemusi. Õpetusest on kasu vaid juhul, kui leidub ka elu, millesse seda suunata. Kui aga kuulajad on vaimses koomas, võib meie jutt olla igati hea ja korrektne, kuid mis sest’ kasu, sest vaimulikku elu pole võimalik õpetada.
Pastorite ja koguduste olukord peab muutuma piisavalt ebamugavaks, et öelda: „Me pole mingi Uue Testamendi kogudus, kui meil puudub palveelu.“ Taoline väljendus paneb nii mõnegi meist pisut nina krimpsutama, aga kuidas muudmoodi kogeda Jumala läbimurdeid?
Kui me tõesti mõistaksime, mida Apostlite teod 2:42 ütleb – „Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes.“ – siis ka näeksime, et palve oli peaaegu et kinnitus koguduse normaalsest funktsioneerimisest. Jumala poole hüüdmine on neljas oluline komponent kogu selles nimistus. Kui minu või sinu kogudus ei palveta, ei peaks me ka uhkeldama oma õpetuste -või pühapäeviti koguduses käijate arvuga. Mina ja mu abikaasa Carol oleme ikka aegajalt öelnud üksteisele, et kui murtuse vaim ja Jumala poole hüüdmine peaksid me kirikus Brooklyn Tabernacle’s mingil hetkel lõppema, võime olla kindlad, et läheb jamaks. Isegi, et koguduses käib 10 000 inimest.
Kõigil neil lõpututel teisipäevastel palvekoosolekutel leian end ümbritsetuna pühalikest palvetest ja eestpalvetest, mis täidavad kogu kiriku ja voolavad iga kohaolija südamest. Kuulen, kuidas emad paluvad oma eksiteele sattunud laste pärast; mehed paluvad Jumala abi leidmaks tööd ja teised tänavad juba saabunud palvevastuste eest. Olles keset seda kõike, ei saa ma üle ega ümber mõttest: „See kõik on taevale nii lähedal ja ma ei tahaks kunagi lahkuda siit. Kui mind kutsutaks Valgesse Majja mõne tähtsa isikuga kohtuma, ei pakuks see mulle iialgi nii sügavat rõõmu ja rahu kui kogedes seda rahva keskel, kes hüüab oma Jumala poole.“
Pastorite ja koguduste olukord peab muutuma piisavalt ebamugavaks, et öelda: „Me pole mingi Uue Testamendi kogudus, kui meil puudub palveelu.“ Taoline väljendus paneb nii mõnegi meist pisut nina krimpsutama, aga kuidas muudmoodi kogeda Jumala läbimurdeid?
Kui me tõesti mõistaksime, mida Apostlite teod 2:42 ütleb – „Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes.“ – siis ka näeksime, et palve oli peaaegu et kinnitus koguduse normaalsest funktsioneerimisest. Jumala poole hüüdmine on neljas oluline komponent kogu selles nimistus. Kui minu või sinu kogudus ei palveta, ei peaks me ka uhkeldama oma õpetuste -või pühapäeviti koguduses käijate arvuga. Mina ja mu abikaasa Carol oleme ikka aegajalt öelnud üksteisele, et kui murtuse vaim ja Jumala poole hüüdmine peaksid me kirikus Brooklyn Tabernacle’s mingil hetkel lõppema, võime olla kindlad, et läheb jamaks. Isegi, et koguduses käib 10 000 inimest.
Kõigil neil lõpututel teisipäevastel palvekoosolekutel leian end ümbritsetuna pühalikest palvetest ja eestpalvetest, mis täidavad kogu kiriku ja voolavad iga kohaolija südamest. Kuulen, kuidas emad paluvad oma eksiteele sattunud laste pärast; mehed paluvad Jumala abi leidmaks tööd ja teised tänavad juba saabunud palvevastuste eest. Olles keset seda kõike, ei saa ma üle ega ümber mõttest: „See kõik on taevale nii lähedal ja ma ei tahaks kunagi lahkuda siit. Kui mind kutsutaks Valgesse Majja mõne tähtsa isikuga kohtuma, ei pakuks see mulle iialgi nii sügavat rõõmu ja rahu kui kogedes seda rahva keskel, kes hüüab oma Jumala poole.“
__________
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.