VAIMSED VANGLAD
Vaimsed vanglad on need, mida Saatan kasutab meie aheldamiseks ja milles ise end kinni hoiame. Kuid võimsa tunnistusena Peetruse elust, näitab Jumala Sõna meile, kuidas neist vanglatest lahti murda. Apostlite tegude 12-peatükis vangistati Peetrus kuningas Heroodese poolt. Kuna tuhanded inimesed Jeruusalemmas said tänu Jumala võimsatele tegudele päästetud, tundis Heroodes end ohustatuna. Pole kahtlustki, et millal iganes Jumal üleloomulikult oma rahva läbi liigub, tunneb Saatan end ohustatuna. „Aga nähes, et see juutidele meeldis, võttis ta kinni ka Peetruse. See oli just hapnemata leibade pühal.“ (Apostlite teod 12:3).
Heroodes tahtis edastada selle teoga ühe sõnumi: plaanides hukata kõige mõjuvõimsama ja julgeima uskliku Paasapühade ajal, mis oli kiriku kõige pühamaid pühi, tahtis ta hirmutada kristlasi vaikimisele. Seetõttu saatis ta suured sõdurite hulgad Peetrust kinni võtma ja valvama. „Heroodes vahistas Peetruse ja pani ta vanglasse ning andis nelja neljamehelise sõdurite salga valvata, kavatsedes ta pärast paasapühi rahva ette tuua.“ (Apostlite teod 12:4). See väljend „rahva ette tuua“ viitab sellele, et Heroodes plaanis Peetruse avalikult hukata.
Väljend „vahistas“ ei tähenda ainuüksi „kinnivõtmist“. Pigem viitab see väele ja võimule, mis ületab kaugelt meie enda oma. Peetrust ei vahistatud ainuüksi valitsusjõudude poolt, vaid ta „võeti kinni“ ka vaimse jõu poolt, mis avaldus manipuleerivalt ühe mõjuvõimsa mehe kaudu. Tuleb sulle taoline vaimne vangistus tuttav ette? Võib-olla oled ehk praegugi ühes? Mõtled endamisi: „Issand, olen palunud tuhandeid kordi, kuid miski ei muutu. Kuidas ma küll ometi sellest pääseks?“
Kuid järgmine salm muudab kõik. „Nii peeti siis Peetrust vangis, aga kogudus palvetas lakkamatult Jumala poole tema pärast.“ (Apostlite teod 12:5). See väikene sõna „aga“ muudab kogu loo, öeldes: „Vaenlane on küll mängus, möirates nagu lõvi, kuid Juuda Lõvi on samuti liikvel, olles valmis ilmutama end ja muutma kõik.“ Mulle meeldib see kujund „lakkamata palvest“. Väike käputäis alandlikke mehi ja naisi pidas palvekoosolekut. Nii nagu paljudel kristlastel, oli eeldavasti neilgi vähe mõjuvõimu oma maailmas, kuid samas ei pidanud kõige paksemadki vanglamüürid nende palvetele vastu. „Ööl enne seda, kui Heroodes tahtis Peetruse enese ette tuua, magas Peetrus kahe sõduri vahel kahe ketiga aheldatult, ja vahimehed ukse ees valvasid vanglat. Ja ennäe, Issanda ingel seisis seal…“ (Apostlite teod 12:6-7). Kui Peetrus oma pilgu tõstis, nägi ta korraga, et tema ahelad on langenud, kuid valvurid olid pimestatud selle suhtes. „Ja Peetrus…ei teadnud, et see, mis ingel tegi, on tõsi, vaid arvas end nägevat nägemust.“ (Apostlite teod 12:9).
Kõik järgnev on aga kogu selle loo tuum: „Ja nad läbisid esimese ja teise vahiposti ning tulid linna viiva raudvärava ette. See avanes neile iseenesest ja nad väljusid…“ (Apostlite teod 12:10).
Heroodes tahtis edastada selle teoga ühe sõnumi: plaanides hukata kõige mõjuvõimsama ja julgeima uskliku Paasapühade ajal, mis oli kiriku kõige pühamaid pühi, tahtis ta hirmutada kristlasi vaikimisele. Seetõttu saatis ta suured sõdurite hulgad Peetrust kinni võtma ja valvama. „Heroodes vahistas Peetruse ja pani ta vanglasse ning andis nelja neljamehelise sõdurite salga valvata, kavatsedes ta pärast paasapühi rahva ette tuua.“ (Apostlite teod 12:4). See väljend „rahva ette tuua“ viitab sellele, et Heroodes plaanis Peetruse avalikult hukata.
Väljend „vahistas“ ei tähenda ainuüksi „kinnivõtmist“. Pigem viitab see väele ja võimule, mis ületab kaugelt meie enda oma. Peetrust ei vahistatud ainuüksi valitsusjõudude poolt, vaid ta „võeti kinni“ ka vaimse jõu poolt, mis avaldus manipuleerivalt ühe mõjuvõimsa mehe kaudu. Tuleb sulle taoline vaimne vangistus tuttav ette? Võib-olla oled ehk praegugi ühes? Mõtled endamisi: „Issand, olen palunud tuhandeid kordi, kuid miski ei muutu. Kuidas ma küll ometi sellest pääseks?“
Kuid järgmine salm muudab kõik. „Nii peeti siis Peetrust vangis, aga kogudus palvetas lakkamatult Jumala poole tema pärast.“ (Apostlite teod 12:5). See väikene sõna „aga“ muudab kogu loo, öeldes: „Vaenlane on küll mängus, möirates nagu lõvi, kuid Juuda Lõvi on samuti liikvel, olles valmis ilmutama end ja muutma kõik.“ Mulle meeldib see kujund „lakkamata palvest“. Väike käputäis alandlikke mehi ja naisi pidas palvekoosolekut. Nii nagu paljudel kristlastel, oli eeldavasti neilgi vähe mõjuvõimu oma maailmas, kuid samas ei pidanud kõige paksemadki vanglamüürid nende palvetele vastu. „Ööl enne seda, kui Heroodes tahtis Peetruse enese ette tuua, magas Peetrus kahe sõduri vahel kahe ketiga aheldatult, ja vahimehed ukse ees valvasid vanglat. Ja ennäe, Issanda ingel seisis seal…“ (Apostlite teod 12:6-7). Kui Peetrus oma pilgu tõstis, nägi ta korraga, et tema ahelad on langenud, kuid valvurid olid pimestatud selle suhtes. „Ja Peetrus…ei teadnud, et see, mis ingel tegi, on tõsi, vaid arvas end nägevat nägemust.“ (Apostlite teod 12:9).
Kõik järgnev on aga kogu selle loo tuum: „Ja nad läbisid esimese ja teise vahiposti ning tulid linna viiva raudvärava ette. See avanes neile iseenesest ja nad väljusid…“ (Apostlite teod 12:10).