MOOSES KUMMARDAS
Kui Mooses sai ilmutuse Jumala aust – sellest, et Ta on hea, armastav, hooliv, armuline ja andestav – langes ta kiiresti põlvedele ja kummardas Jumalat. „Siis Mooses kummardas kiiresti maani ja heitis silmili maha…“ (2 Moosese 34:8). Ilmutus Jumala aust valdas teda nii väga. Ta nägi, kui armuline, pikameelne ja kannatlik Jumal oma lastega on. Ka nendega, kes igavesti kangekaelsed, abielurikkujad ja Teda kurvastavad. Mooses sai sellest ilmutusest nii puudutatud, et ta jooksis sealt kaljulõhest välja, langes silmili maha ja kummardas oma Jumalat!
Siinkohal on oluline tähele panna, et see on esimene kord, kus mainitakse Moosest kummardamas. Enne selle ilmutuse saamist näeme me küll seda, et Mooses palvetas ja tegi eestpalveid; nuttis ja anus Jumala ees Iisraeli pärast, rääkides Temaga palgest palgesse. Me loeme ka sellest, kuidas ta laulis Jumalale, kui too nad Kõrkjamerest läbi viis või kuidas hüüdis Jumala poole Maara kibedate vete pärast. Ühtlasi loeme ka tema meeleheitlikust appihüüust Jumala poole, kui Iisraeli rahvas oli valmis teda kividega surnuks viskama, kuna neil polnud vett. Kuid see on esimene kord, kus me loeme, et Mooses „kummardas oma Jumalat“.
Usun, et see üks salm räägib nii mõndagi ka tänapäeva koguduse kohta. See näitab, et kristlased võivad innukalt paluda, ilma kunagi tõeliselt oma Jumalat kummardamata. See on tõesti tõsi! Sa võid olla innukas palvesõdur ja eestpalvetaja, aga mitte Jumala kummardaja. Võid anuda oma päästmata laste pärast, paluda terve koguduse vajaduste pärast, olla püha ja alandlik Jumala koormaid kandes ja samas – mitte kunagi Teda tõeliselt kummardada!
Siinkohal ei tahaks hakata enam lisama definitsiooni niigi juba kümnetele definitsioonidele, mida tõeline ülistus ehk Jumala kummardamine tähendab.
Selle tehnikate kohta on ehk juba liigagi palju raamatuid välja antud. Kuid lühidalt ütleks nii palju, et: tõelist Jumala kummardamist ei saa õppida! Sest tegu on spontaanse looga otse su südamest, mis tuleb esile siis, kui oled nii haaratud Jumala aust ja imelisest armastusest. Ülistus on tänuavaldus. See mõistab, et oleksime juba ammu pidanud olema hävitatud oma patu poolt, kogedes täit Jumala viha oma läbikukkumiste ja süütegude pärast, aga selle asemel on Jumal hoopis tulnud me juurde võimsa ilmutusega „Ma armastan sind ikkagi!“ See oli hetk, kus Mooses ei anunud enam patuste iisraellaste pärast ega palunud Jumala juhtimist. Samuti ei kisendanud ta pääste ime, väe või tarkuse järele. Ei. Ta hoopis imetles ilmutust Jumala aust!
Siinkohal on oluline tähele panna, et see on esimene kord, kus mainitakse Moosest kummardamas. Enne selle ilmutuse saamist näeme me küll seda, et Mooses palvetas ja tegi eestpalveid; nuttis ja anus Jumala ees Iisraeli pärast, rääkides Temaga palgest palgesse. Me loeme ka sellest, kuidas ta laulis Jumalale, kui too nad Kõrkjamerest läbi viis või kuidas hüüdis Jumala poole Maara kibedate vete pärast. Ühtlasi loeme ka tema meeleheitlikust appihüüust Jumala poole, kui Iisraeli rahvas oli valmis teda kividega surnuks viskama, kuna neil polnud vett. Kuid see on esimene kord, kus me loeme, et Mooses „kummardas oma Jumalat“.
Usun, et see üks salm räägib nii mõndagi ka tänapäeva koguduse kohta. See näitab, et kristlased võivad innukalt paluda, ilma kunagi tõeliselt oma Jumalat kummardamata. See on tõesti tõsi! Sa võid olla innukas palvesõdur ja eestpalvetaja, aga mitte Jumala kummardaja. Võid anuda oma päästmata laste pärast, paluda terve koguduse vajaduste pärast, olla püha ja alandlik Jumala koormaid kandes ja samas – mitte kunagi Teda tõeliselt kummardada!
Siinkohal ei tahaks hakata enam lisama definitsiooni niigi juba kümnetele definitsioonidele, mida tõeline ülistus ehk Jumala kummardamine tähendab.
Selle tehnikate kohta on ehk juba liigagi palju raamatuid välja antud. Kuid lühidalt ütleks nii palju, et: tõelist Jumala kummardamist ei saa õppida! Sest tegu on spontaanse looga otse su südamest, mis tuleb esile siis, kui oled nii haaratud Jumala aust ja imelisest armastusest. Ülistus on tänuavaldus. See mõistab, et oleksime juba ammu pidanud olema hävitatud oma patu poolt, kogedes täit Jumala viha oma läbikukkumiste ja süütegude pärast, aga selle asemel on Jumal hoopis tulnud me juurde võimsa ilmutusega „Ma armastan sind ikkagi!“ See oli hetk, kus Mooses ei anunud enam patuste iisraellaste pärast ega palunud Jumala juhtimist. Samuti ei kisendanud ta pääste ime, väe või tarkuse järele. Ei. Ta hoopis imetles ilmutust Jumala aust!