AMMUTADES ELUJÕEST VETT
Miks on osad usklikud nii rahu ja rõõmu täis, et kiirgavad üht erilist vaimse elu sära ja tervist kõigile neilegi, kellega eales kokku puutuvad? Kas seetõttu, et neil pole ühtegi probleemi? Ei! Tegelikkus on see, et neil võib olla isegi enam probleeme kui sul. Tegelikult lausa enam probleeme, kui enamus inimestel! Kuid need Jumala pühad on õppinud ära saladuse, kuidas ajada oma juured Jumala jõkke. Kui oled juurdunud Tema jõkke, ei vaja sa ärkamist; sa ei vaja õnnistuste vihmasid ega mingeid erilisi Jumala Vaimu väljavalamisi; sa ei vaja ka mingit ootamatut ülevoolavat võitu. Ja kuna sa naudid jätkuvat, tund-tunnilt voolavat eluandvat vett, ei pendelda sa ka pidevalt kuivaloleku ja õnnistuste vahel, nullpunktide ja tippude vahel, ärkamiste ja tuimuse vahel. Vaimne põud ei puuduta sind ja meeletu usust taganemine ei kohuta sind, kuna sina ammutad vett elujõest!
Kui ma peaks valima ärkamise ja juurte vahel, valiks ma iga kell juured. Sest ärkamine saab mingi hetk läbi, aga tänu juurtele võin mina olla endiselt elujõuline, kuna need varustavad mind igapäevaselt kõigega, mida vajan.
Hesekiel nägi üht pühamust voolavat jõge: „Ja jõe ääres, selle kaldal siin- ja sealpool kasvab kõiksugu viljapuid; nende lehed ei närtsi ja nende vili ei lõpe: nad kannavad igas kuus uudsevilja, sest vesi nende jaoks voolab pühamust; nende vili on toiduks ja nende lehed terviseks.” (Hesekiel 47:12). Jumal näitas Hesekielile oma pühast templist voolavat jõge. Aja möödudes sai ühest väikesest nirest jõgi, milles ta sai lausa ujuda. Hesekiel nägi üht meest, kes mõõdunöör käes, mõõtis elujõge, kuni sellest sai „jõgi, millest ei saanud läbi minna, sest vesi oli kõrge; vesi oli paras ujumiseks…“ (Hesekiel 47:5). On hea teada, et algkogudus koges vett, mis ulatus neile pahkluudeni. Reformatsiooni ajal kogeti vett, mis ulatus niueteni. Tänasel päeval ja praegusel ajal on aga vesi tõusnud nii palju, et me võime selles lausa ujuda!
Selle jõe kaldal on palju puid – kõik kenasti rohelised ja rohkelt vilja kandvad. Kuid kes need puud on? Kõik need, kelle juured on usalduses juurdunud Temasse. „Ja kõik elavad hinged, kes liiguvad seal, kuhu need jõed iganes tulevad, virguvad ellu ja seal on väga palju kalu; sest kui need veed jõuavad sinna ja vesi paraneb, siis virguvad kõik ellu seal, kuhu see jõgi tuleb.“ (Hesekiel 47:9)
Kui ma peaks valima ärkamise ja juurte vahel, valiks ma iga kell juured. Sest ärkamine saab mingi hetk läbi, aga tänu juurtele võin mina olla endiselt elujõuline, kuna need varustavad mind igapäevaselt kõigega, mida vajan.
Hesekiel nägi üht pühamust voolavat jõge: „Ja jõe ääres, selle kaldal siin- ja sealpool kasvab kõiksugu viljapuid; nende lehed ei närtsi ja nende vili ei lõpe: nad kannavad igas kuus uudsevilja, sest vesi nende jaoks voolab pühamust; nende vili on toiduks ja nende lehed terviseks.” (Hesekiel 47:12). Jumal näitas Hesekielile oma pühast templist voolavat jõge. Aja möödudes sai ühest väikesest nirest jõgi, milles ta sai lausa ujuda. Hesekiel nägi üht meest, kes mõõdunöör käes, mõõtis elujõge, kuni sellest sai „jõgi, millest ei saanud läbi minna, sest vesi oli kõrge; vesi oli paras ujumiseks…“ (Hesekiel 47:5). On hea teada, et algkogudus koges vett, mis ulatus neile pahkluudeni. Reformatsiooni ajal kogeti vett, mis ulatus niueteni. Tänasel päeval ja praegusel ajal on aga vesi tõusnud nii palju, et me võime selles lausa ujuda!
Selle jõe kaldal on palju puid – kõik kenasti rohelised ja rohkelt vilja kandvad. Kuid kes need puud on? Kõik need, kelle juured on usalduses juurdunud Temasse. „Ja kõik elavad hinged, kes liiguvad seal, kuhu need jõed iganes tulevad, virguvad ellu ja seal on väga palju kalu; sest kui need veed jõuavad sinna ja vesi paraneb, siis virguvad kõik ellu seal, kuhu see jõgi tuleb.“ (Hesekiel 47:9)