INTENSIIVSUSE VAIM
Kui Jumal on tegemas midagi uut, valab Ta ühe intensiivsuse vaimu oma rahva üle. Me ei saa jääda enam vaimselt laiskadeks, enesega rahulolevateks, ükskõikseteks ja asju kergelt võtvateks. Peame muutuma jõulisteks, täis tuld ja kirge oma Issanda suhtes, elades sügavalt ja tõsiselt kaasa Jumala tööle. Jumal on tõstmas üles inimesi, kes vihkavad pattu ja värisevad Tema Sõna ees. Tema alles jäänud käputäis peab kuulma ja uskuma pühasid prohveteid. Nad ei tohi olla kõhklevad ega minna leigeks, vaid võtma üha tõsisemalt Jumala asju, mida enam aeg edasi.
Mõtle Esra jõulisuse peale. Pane tähele tema indu kõige suhtes, mis Jumalale haiget tegi ja sa näed tema ülimat viha maailmaga segunemise suhtes. „Kui ma sellest asjaolust kuulsin, siis ma käristasin lõhki oma riided ja ülekuue, katkusin oma juukseid ja habet ning istusin masendunult. Ja minu juurde kogunesid kõik, kes kartsid Iisraeli Jumala sõnu vangide jumalavallatuse pärast, mina aga istusin masendunult kuni õhtuse ohvrini.“ (Esra 9:3-4). Milline vaatepilt! Esra oli täis tohutut jumalakartlikku kurbust, katkudes nii oma juukseid kui habet „vangide jumalavallatuse pärast“. Need aga, kes kartsid Jumalat, kogunesid üksteise järel tema ümber. Jumalal oli vaid üks mees, kes punastas patu pärast, kuid läbi tema tõusis esile punt teisigi patu üle kurvastajad. „Ja kui Esra nõnda palvetas ja tunnistas, nuttes ja maha heites Jumala koja ees, kogunes tema juurde väga suur kogudus Iisraelist, mehi, naisi ja lapsi; sest rahvaski nuttis suurt nuttu.“ (Esra 10:1).
Terved koguduste täied Jumala rahvast muganduvad sujuvalt maailmaga, kuid samas on siiski ka neid, kes igatsevad pühaduse ja enese eraldamise järele. Nad kogevad Jumala kurvastust patu pärast ja punastavad häbist. Nad teavad, et on aeg võtta elu koos Temaga tõsiselt.
Mõtle Esra jõulisuse peale. Pane tähele tema indu kõige suhtes, mis Jumalale haiget tegi ja sa näed tema ülimat viha maailmaga segunemise suhtes. „Kui ma sellest asjaolust kuulsin, siis ma käristasin lõhki oma riided ja ülekuue, katkusin oma juukseid ja habet ning istusin masendunult. Ja minu juurde kogunesid kõik, kes kartsid Iisraeli Jumala sõnu vangide jumalavallatuse pärast, mina aga istusin masendunult kuni õhtuse ohvrini.“ (Esra 9:3-4). Milline vaatepilt! Esra oli täis tohutut jumalakartlikku kurbust, katkudes nii oma juukseid kui habet „vangide jumalavallatuse pärast“. Need aga, kes kartsid Jumalat, kogunesid üksteise järel tema ümber. Jumalal oli vaid üks mees, kes punastas patu pärast, kuid läbi tema tõusis esile punt teisigi patu üle kurvastajad. „Ja kui Esra nõnda palvetas ja tunnistas, nuttes ja maha heites Jumala koja ees, kogunes tema juurde väga suur kogudus Iisraelist, mehi, naisi ja lapsi; sest rahvaski nuttis suurt nuttu.“ (Esra 10:1).
Terved koguduste täied Jumala rahvast muganduvad sujuvalt maailmaga, kuid samas on siiski ka neid, kes igatsevad pühaduse ja enese eraldamise järele. Nad kogevad Jumala kurvastust patu pärast ja punastavad häbist. Nad teavad, et on aeg võtta elu koos Temaga tõsiselt.