MEELEPÄRANE JUMALALE

Sa võid öelda: „Usun, et olen hästi valmistunud ükskõik, milliseks tormiks. Olen ju Issanda ustav sulane. Ma ei häbene evangeeliumi ja elan puhast, moraalset elu. Maksan kümnist, loen Piiblit ja käin korralikult kirikus.“

Samas on täiesti võimalik olla usklik ning olla kaugel Jumalast. Fakt on see, et kui sa ei veeda aega koos Temaga – kui sa ei ammuta oma jõudu Temalt – nõrkeb ka su süda. Su sõnadel pole mingit kaalu ega väge ja su tunnistus on elutu. Miks? Sest sa oled kaugenenud oma jõuallikast.

Ära tee seda viga, et mõõdad oma suhet Kristusega oma heade tegude ja teenistuse põhjal, selle asemel, et teha seda Tema ligiolu põhjal oma elus. Sa ei saa olla Jumalale meelepärasem, kogedes terviklikkuse tunnet ja Tema tahte keskpunktis olemist, kui siis, kui lihtsalt hoiad Tema ligi palves.

Teame seda väga hästi apostel Pauluse elu näitel. Paulus seisis silmitsi paljude raskete ja ohtlike olukordadega. See jumalakartlik mees teadis, mida tähendab kaotada kõik: olla janus ja näljane; kannatada puuduse käes; elada vaesuses; olla hüljatud; olla aheldatud üksinda pimedasse, niiskesse vangikongi ja olla hüljatud isegi osade oma lähedaste sõprade poolt. Kuid Paulus ei nõrkenud selle keskel. Muide, ta muutus hoopis tugevamaks läbi iga katsumuse.  Kuidas küll? Aga seetõttu, et ta teadis saladust, kuidas ammutada ja hoida alal tõelist jõudu.

Paulus tunnistas: „Kui ma esimest korda kohtus enese eest kostsin, siis ei seisnud keegi mu kõrval, vaid kõik jätsid mu maha. Ärgu pandagu seda neile süüks! Aga Issand seisis minu kõrval ja tegi mu vägevaks…Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti!“ (2 Timoteose 4:16–18).