MEIE JÕU ALLIKAS

Heebrea kirja autor ülistab nende usklike tunnistust, kes said tugevdatud läbi ustava palve: „Te olete ju koos vangidega kannatanud ja rõõmuga talunud oma vara riisumist, teades, et teil endal on parem ja jäädav varandus.“ (Heebrealastele 10:32–34). Mõtle sellele: inimesed, keda siin kirjeldatakse, olid kaotanud oma kodud, elatise ja kõik muu. Ja ometi tunnistasid nad ühes oma pastoriga, Paulusega: „Sõltumata igast katsumusest, mis meid tabas – Issand seisis koos meiega. Ta oli igapäevaselt koos meiega, andes meile jõudu, mida vastupidamiseks vajasime.“

Mu armas, oled ehk sinagi jõudnud sellisesse punkti? Kui nii, siis usun, et võid öelda: „Ma usun vaatamata kõigele, et Jeesus kannab mind rasketel aegadel. Ja Ta annab mulle kõik, mida vajan, sest Tema on mu jõuallikas.“

Paulusele sai see jõuallikas selgeks tema pöördumisel. Saades pimestatud Damaskuse teel, kulus tal 3 päeva palveks ja paastuks, kus ta oli otsustanud kogeda Jumala ehedat ligiolu; Jumala, kes oli end talle ilmutanud. See oli just sel ajal, mil Issand suunas Ananiase nimelist usklikku minema ja teenima Paulust, „sest vaata, tema palvetab“ (Apostlite teod 9:11). Järgmiseks on aga Pauluse kohta öeldud, et ta „läks aga järjest vägevamaks“  (9:22).

Näeme seda tõde rullumas lahti ka ühes Jeesuse tähendamissõnas, mis puudutas üht meest, kes läks südaööl sõbra käest leiba laenama. Tal endal polnud, kuid ta teadis, et ta sõbral on leiba, mida ta vajas. Nii et ta kloppis nii kaua ukse taga, kuniks sõber tõusis, ukse avas ja talle leiba andis.

Mu armas, see sõber leivaga on Jeesus. Ta on meile lähemal kui vend ja varustab meid kõigega, mida vajame. Ja see ei kätke endas vaid toidust, riietust ja peavarju (vt Matteuse 6), aga ka julgustust, jõudu ja rahu.