KARTUS JA AUKARTUS
Prohvetid hoiatavad meid, et kui me näeme Jumalat raputamas rahvaid ja hädaajad rulluvad lahti me silme ees, kogeme me inimlikult suurt hirmu. Hesekiel küsis: ”Kas su süda peab vastu? Või on su käed tugevad neil päevil, kui ma nõuan sinult aru? ” (Hesekiel 22:14)
Kui Jumal hoiatas Noa’d eesootavast kohtupäevast ja käskis tal ehitada laeva, koges Noa suurt aukartust (Heebrealstele 11:7). Taavet, kes muidu oli igati vapper ja julge, tunnistas Psalmis 119:20: ”Hirmust sinu ees tuleb värin mu lihasse ja ma kardan su seadusi.” Ja kui prohvet Habakuk nägi hävingu päevi saabumas, kisendas ta: ”Ma kuulen seda ja mu ihu väriseb, hääl paneb vabisema mu huuled, mädanik tungib mu luudesse ja mu põlved värisevad, aga ma ootan, kuni hädaaeg tuleb...” (Habakuk 3:16)
Neis salmides on juttu nii inimlikust kartusest kui ka aukartusest Issanda ees. Need pühakud ei kartnud vaenlast ega oma hingede saatust, küll aga Jumala õiglast kohtumõistmist. Ja seda seetõttu, et nad mõistsid seda võimast väge, mis peitus lähenevates hädades. Nad ei kartnud saabuva tormi tagajärgi, vaid Jumala pühadust.
Nõndasamuti saame meiegi kogema suurt hirmu tulevaste hädade ja hävingu ees. Kuid meie kartus peaks lähtuma aukartusest püha Jumala ees ja mitte iialgi lihalikust ärevusest oma saatuse pärast. Jumal vihkab meie patuse loomuse hirmu, mis kardab kaotada materiaalseid asju, rikkust või teatud eluviisi.
Inimesed üle kogu maailma on kogemas just sellelaadset hirmu, nähes majandusnäitajaid langemas. Nad kardavad majanduslangust kui tuld, sest see hävitaks ära kõik, mille nimel nad on kogu oma elu rüganud. Selline on uskmatute südamemure, kel pole mingit lootust. Küll aga ei tohiks see olla Jumala laste mure. Veelgi enam, kui sa oled Jumala laps, siis tea, et su Taevane Isa ei kannata taolist uskmatust sinus. Jesaja hoiatas: ”Kes oled sina, et sa kardad surelikke inimesi, inimlapsi, kes on nagu rohi, ja unustad Issanda, kes sind on teinud...ja värised alati, iga päev, rõhuja viha ees...” (Jesaja 51:12-13) ”Pidage pühaks vägede Issandat, tema olgu teie kartus ja tema olgu teie hirm (au(kartus))!” (Jesaja 8:13)
Olgu Jumal see, kelle ees sa koged nii kartust kui aukartust, sest need ei juhi sind mitte surma, vaid ellu!
Kui Jumal hoiatas Noa’d eesootavast kohtupäevast ja käskis tal ehitada laeva, koges Noa suurt aukartust (Heebrealstele 11:7). Taavet, kes muidu oli igati vapper ja julge, tunnistas Psalmis 119:20: ”Hirmust sinu ees tuleb värin mu lihasse ja ma kardan su seadusi.” Ja kui prohvet Habakuk nägi hävingu päevi saabumas, kisendas ta: ”Ma kuulen seda ja mu ihu väriseb, hääl paneb vabisema mu huuled, mädanik tungib mu luudesse ja mu põlved värisevad, aga ma ootan, kuni hädaaeg tuleb...” (Habakuk 3:16)
Neis salmides on juttu nii inimlikust kartusest kui ka aukartusest Issanda ees. Need pühakud ei kartnud vaenlast ega oma hingede saatust, küll aga Jumala õiglast kohtumõistmist. Ja seda seetõttu, et nad mõistsid seda võimast väge, mis peitus lähenevates hädades. Nad ei kartnud saabuva tormi tagajärgi, vaid Jumala pühadust.
Nõndasamuti saame meiegi kogema suurt hirmu tulevaste hädade ja hävingu ees. Kuid meie kartus peaks lähtuma aukartusest püha Jumala ees ja mitte iialgi lihalikust ärevusest oma saatuse pärast. Jumal vihkab meie patuse loomuse hirmu, mis kardab kaotada materiaalseid asju, rikkust või teatud eluviisi.
Inimesed üle kogu maailma on kogemas just sellelaadset hirmu, nähes majandusnäitajaid langemas. Nad kardavad majanduslangust kui tuld, sest see hävitaks ära kõik, mille nimel nad on kogu oma elu rüganud. Selline on uskmatute südamemure, kel pole mingit lootust. Küll aga ei tohiks see olla Jumala laste mure. Veelgi enam, kui sa oled Jumala laps, siis tea, et su Taevane Isa ei kannata taolist uskmatust sinus. Jesaja hoiatas: ”Kes oled sina, et sa kardad surelikke inimesi, inimlapsi, kes on nagu rohi, ja unustad Issanda, kes sind on teinud...ja värised alati, iga päev, rõhuja viha ees...” (Jesaja 51:12-13) ”Pidage pühaks vägede Issandat, tema olgu teie kartus ja tema olgu teie hirm (au(kartus))!” (Jesaja 8:13)
Olgu Jumal see, kelle ees sa koged nii kartust kui aukartust, sest need ei juhi sind mitte surma, vaid ellu!