EELMAITSE TAEVAST
Eelmaitse on kui eelnevalt proovitud maitse või arusaamine millestki. Piibel nimetab seda tagatiseks -
„...kes on meie pärandi tagatis.“ (Efeslastele 1:14) See tähendab kogeda millegi maitset enne kui see „miski“ on meil käes. Meie tagatiseks on Kristus isiklikult ja Püha Vaim juhib meid otse Tema ligiollu, lubades meil kogeda kui eelmaitset Tema aktsepteeritud pruudi staatusest, millega käib kaasas igavesti kestev armastus ja osadus Jeesusega.
Paulus kirjeldab Jumala rahvast kui „kinnitatuid tõotatud Püha Vaimu pitseriga“ (Efeslastele 1:13). See räägib rahvast, kes on eriliselt väljavalitud Püha Vaimu töö heaks. Püha Vaim on toonud neis esile ühe erilise märgi, ühe aulise seesmise töö – midagi üleloomulikku, mis on muutnud neid igaveseks.
Nad ei ole enam tavalised usklikud. Nad ei ole enam „sellest maailmast“, kuna kogu nende tähelepanu on koondunud kõigele, mis on ülal ja mitte enam sellele, mis maine. Neid ei kõiguta maailma sündmused – pigem on nad kõigutamatud. Samuti pole nad enam leiged või osaliselt pühendunud, vaid nende südamed hüüavad nii ööl kui päeval: „Tule ruttu, Issand Jeesus....“
Mis nendega juhtus? Mida Püha Vaim küll nende usklikega tegi? Mis märgistas ja kinnitas neid olemaks igavesti Issanda omad? Vastus on väga lihtne: Püha Vaim lasi neil eelmaitsena kogeda Tema ligiolu au! Ta tuli nende juurde ja kergitas taevalaotust ning nad võisid kogeda Tema ülima võrratuse üleloomulikkust. Ta laseb meil kogeda eelmaitset taevast, et äratada meie isu jõuda taevasse.
Mis sa arvad, missugust pruuti saab Püha Vaim Jeesusele ülestõusmispäeval esitlema? Sellist, kes on vaid osaliselt pühendunud? Kelle armastus on leige või lausa külm? Kes ei igatse läheduse järele Jeesusega?
Kui sa tõesti armastad Jeesust, ei leiduks hetkegi, mis sa ei mõtleks Ta peale! Ta oleks su mõtteis iga ärkvel oldud hetke. Mõned kristlased arvavad, et: „See saab olema nii peale mu surma. Kui ma jõuan taevasse, siis on kõik teistmoodi. Siis saab minust Kristuse eriline pruut.“ Kuid ei, surm ei pühitse veel kedagi! See Püha Vaim on siin just praegu, elades ja töötades su sees, et sütitada sinus kirglik armastus Kristuse vastu juba siinpool igavikku.
Roomlastele 8:26 kirjeldab üht kõige võimsamat tööd, mida Püha Vaim on tegemas uskliku südames: „Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega.“
Kreekakeelne tähendus sõnale ägamine on „igatsema“, mis viitab suuremale igatsusele Kristuse järele. Su igatsus Jeesuse vastu võib olla nii suur, et Tema ligiolus viibides ei suuda sa teha midagi enamat kui vaid ägada ja see on midagi, mis ei ole isegi sõnades väljendatav. Kuid selle mõte on: „Jeesus, sa oled ainuke õnne ja rõõmu allikas, mida selles maailmas leida võib. Ma olen näinud ja kogenud, et Sa oled hea – ja ma tahan saada osa kõigest sellest!“
See on märk kellestki, kes elab Vaimus ja kellel on piiritu nälg Jeesuse järele. Ja nõnda nagu Paulus, ei suuda temagi ära oodata, mil saaks ometigi kord olla koos oma Issandaga.
„...kes on meie pärandi tagatis.“ (Efeslastele 1:14) See tähendab kogeda millegi maitset enne kui see „miski“ on meil käes. Meie tagatiseks on Kristus isiklikult ja Püha Vaim juhib meid otse Tema ligiollu, lubades meil kogeda kui eelmaitset Tema aktsepteeritud pruudi staatusest, millega käib kaasas igavesti kestev armastus ja osadus Jeesusega.
Paulus kirjeldab Jumala rahvast kui „kinnitatuid tõotatud Püha Vaimu pitseriga“ (Efeslastele 1:13). See räägib rahvast, kes on eriliselt väljavalitud Püha Vaimu töö heaks. Püha Vaim on toonud neis esile ühe erilise märgi, ühe aulise seesmise töö – midagi üleloomulikku, mis on muutnud neid igaveseks.
Nad ei ole enam tavalised usklikud. Nad ei ole enam „sellest maailmast“, kuna kogu nende tähelepanu on koondunud kõigele, mis on ülal ja mitte enam sellele, mis maine. Neid ei kõiguta maailma sündmused – pigem on nad kõigutamatud. Samuti pole nad enam leiged või osaliselt pühendunud, vaid nende südamed hüüavad nii ööl kui päeval: „Tule ruttu, Issand Jeesus....“
Mis nendega juhtus? Mida Püha Vaim küll nende usklikega tegi? Mis märgistas ja kinnitas neid olemaks igavesti Issanda omad? Vastus on väga lihtne: Püha Vaim lasi neil eelmaitsena kogeda Tema ligiolu au! Ta tuli nende juurde ja kergitas taevalaotust ning nad võisid kogeda Tema ülima võrratuse üleloomulikkust. Ta laseb meil kogeda eelmaitset taevast, et äratada meie isu jõuda taevasse.
Mis sa arvad, missugust pruuti saab Püha Vaim Jeesusele ülestõusmispäeval esitlema? Sellist, kes on vaid osaliselt pühendunud? Kelle armastus on leige või lausa külm? Kes ei igatse läheduse järele Jeesusega?
Kui sa tõesti armastad Jeesust, ei leiduks hetkegi, mis sa ei mõtleks Ta peale! Ta oleks su mõtteis iga ärkvel oldud hetke. Mõned kristlased arvavad, et: „See saab olema nii peale mu surma. Kui ma jõuan taevasse, siis on kõik teistmoodi. Siis saab minust Kristuse eriline pruut.“ Kuid ei, surm ei pühitse veel kedagi! See Püha Vaim on siin just praegu, elades ja töötades su sees, et sütitada sinus kirglik armastus Kristuse vastu juba siinpool igavikku.
Roomlastele 8:26 kirjeldab üht kõige võimsamat tööd, mida Püha Vaim on tegemas uskliku südames: „Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega.“
Kreekakeelne tähendus sõnale ägamine on „igatsema“, mis viitab suuremale igatsusele Kristuse järele. Su igatsus Jeesuse vastu võib olla nii suur, et Tema ligiolus viibides ei suuda sa teha midagi enamat kui vaid ägada ja see on midagi, mis ei ole isegi sõnades väljendatav. Kuid selle mõte on: „Jeesus, sa oled ainuke õnne ja rõõmu allikas, mida selles maailmas leida võib. Ma olen näinud ja kogenud, et Sa oled hea – ja ma tahan saada osa kõigest sellest!“
See on märk kellestki, kes elab Vaimus ja kellel on piiritu nälg Jeesuse järele. Ja nõnda nagu Paulus, ei suuda temagi ära oodata, mil saaks ometigi kord olla koos oma Issandaga.