HOIA USUST KINNI OMA KATSUMUSTES
Kui meie eludes poleks konflikte, pingeid, katsumusi, sõdasid jne. muutuksime me passiivseteks ja leigeteks. Taandareng võtaks võimust ja meie templid muutuksid peagi varemeiks. Samuti ei suudaks me hallata enam maid, mida oleme vallutanud. Just seepärast on vaenlase plaan meie suhtes nii selge. Ta tahab kõrvaldada meid lahingust; tema eesmärk on, et me lõpetaks võitlemise.
Kõik meie allikad – jõud edasiminekuks, vägi võita vaenlane – saavad ilmsiks meie vaimulikes lahingutes. Ja ühel päeval, kui me seisame Issanda ees, ilmutab Ta meile kõiki tagamaid, öeldes: „Mäletad sa, millest sa selles olukorras läbi läksid? Aga see kohutav lahing? Vaata, mida kõike sa nende läbi saavutasid! See kõik sai su omaks tänu lahinguile, mille sa võitsid.”
Lihtne tõde peitub asjaolus, et Jumal on pannud oma aarded maiste inimeste sisse. Ta on loonud sind templiks – elupaigaks oma Vaimule. Ja sinu vastutus on seda templit hoida. Kui sa muutud laisaks ja hoolimatuks, ignoreerides töid, mis seda templit püsti hoiavad – regulaarne palve, toitumine Jumala Sõnast, osadus teiste usklikega – siis asjad hakkavad minema allamäge ja sa lõpetad varemeis.
Vaadates tagasi oma 50-aastase pikkusele teenistusele, näen ma seal aegu, kus mul oleks olnud palju kergem alla anda. Ma palusin: „Issand, sellest rünnakust ei saa ma nüüd küll aru – kust see ometi tuli? Ja millal see lõppeb? Ma ei näe sellel kõigel absoluutselt mingit mõtet!”. Kuid ajapikku hakkasin ma nägema nende katsumuste vilju. Ja need viljad – erinevad allikad, jõud, vaimne rikkus – varustasid mind viisidel, ilma milleta ma poleks teistes olukordades hakkama saanud.
Ma tahan julgustada sind: hoia usust kinni oma katsumuses ja tea, et Jumal on lasknud sel sündida. Tea, et Ta tahab sind selle läbi tugevamaks muuta...aidata võita vaenlane...olla õnnistuseks teistele...ja tuua seeläbi au oma nimele.
„Aga meil on see aare saviriistades, et üliväga suur vägi oleks Jumala poolt ja mitte meist. Meid rõhutakse kõikepidi, kuid ei suruta maha; me oleme nõutumad, aga me ei heida meelt.” (2 Korintlastele 4:7-9)
„Sest see silmapilkne kerge viletsus saavutab meile määratu suure ja rohke igavese au, meile, kes me ei vaata nähtavaile, vaid nähtamatuile asjadele; sest nähtavad asjad on ajalikud, nähtamatud aga on igavesed.” (2 Korintlastele 4:17-18)
Kõik meie allikad – jõud edasiminekuks, vägi võita vaenlane – saavad ilmsiks meie vaimulikes lahingutes. Ja ühel päeval, kui me seisame Issanda ees, ilmutab Ta meile kõiki tagamaid, öeldes: „Mäletad sa, millest sa selles olukorras läbi läksid? Aga see kohutav lahing? Vaata, mida kõike sa nende läbi saavutasid! See kõik sai su omaks tänu lahinguile, mille sa võitsid.”
Lihtne tõde peitub asjaolus, et Jumal on pannud oma aarded maiste inimeste sisse. Ta on loonud sind templiks – elupaigaks oma Vaimule. Ja sinu vastutus on seda templit hoida. Kui sa muutud laisaks ja hoolimatuks, ignoreerides töid, mis seda templit püsti hoiavad – regulaarne palve, toitumine Jumala Sõnast, osadus teiste usklikega – siis asjad hakkavad minema allamäge ja sa lõpetad varemeis.
Vaadates tagasi oma 50-aastase pikkusele teenistusele, näen ma seal aegu, kus mul oleks olnud palju kergem alla anda. Ma palusin: „Issand, sellest rünnakust ei saa ma nüüd küll aru – kust see ometi tuli? Ja millal see lõppeb? Ma ei näe sellel kõigel absoluutselt mingit mõtet!”. Kuid ajapikku hakkasin ma nägema nende katsumuste vilju. Ja need viljad – erinevad allikad, jõud, vaimne rikkus – varustasid mind viisidel, ilma milleta ma poleks teistes olukordades hakkama saanud.
Ma tahan julgustada sind: hoia usust kinni oma katsumuses ja tea, et Jumal on lasknud sel sündida. Tea, et Ta tahab sind selle läbi tugevamaks muuta...aidata võita vaenlane...olla õnnistuseks teistele...ja tuua seeläbi au oma nimele.
„Aga meil on see aare saviriistades, et üliväga suur vägi oleks Jumala poolt ja mitte meist. Meid rõhutakse kõikepidi, kuid ei suruta maha; me oleme nõutumad, aga me ei heida meelt.” (2 Korintlastele 4:7-9)
„Sest see silmapilkne kerge viletsus saavutab meile määratu suure ja rohke igavese au, meile, kes me ei vaata nähtavaile, vaid nähtamatuile asjadele; sest nähtavad asjad on ajalikud, nähtamatud aga on igavesed.” (2 Korintlastele 4:17-18)