ÜKS MINUT ENNE SÜDAÖÖD
1 Saamueli 13-peatükis võime me näha, et Saul seisis silmitsi väga otsustava hetkega, millega iga usklikki varem või hiljem kokku puutub. Just kriisihetked on need, mis sunnivad meid otsustama, kas me jääme usu läbi ootama Jumalat ja Tema sekkumist või muutume rahutuks ja haarame ohjad eneste kätte.
Sauli pöördeline hetk saabus siis, kui kurjakuulutavad sõjapilved Iisraeli üle koondusid. Vilistid olid koondanud suure armee ratsanikke, raudvankreid ja sõdurite hulki, kes omasid kõige kaasaegsemaid relvi. Kontrastina oli Iisraeli armeel kogu kamba peale vaid kaks mõõka– üks Saulile ja teine tema pojale Joonatanile. Kõik teised pidid kasutama, mis kätte juhtus – käsitsi meisterdatud puust odasid või algelisi põllutööriistu.
Nädal varem oli Saamuel hoiatanud Sauli, et too ootaks teda enne lahingusse minekut Gilgalis. Prohvet oli öelnud, et ta saabub seitsme päeva pärast, et tuua Issandale korralik ohvriand.
Kui see seitsmes päev saabus ja Saamuel polnud veel jõudnud, hakkasid Sauli sõdurid laiali pudenema. Kuid mis veelgi hullem – kuningal ei olnud Jumala juhiseid sõja jaoks!
Millise seisukoha Saul võttis? Jäi ta kindlalt paigale, kuulutades, et: „Mind ei huvita, kui see võtab Saamuelil kasvõi kaheksa päeva, et kohale jõuda, sest mina seisan kindlana Jumala Sõnal, mille Ta mulle on andnud. Tulgu elu või surm, kuid mina kuuletun Tema käsule.“? Aga ei - Saul sattus hoopis paanikasse, lastes olukorral võtta võimust enese üle ja hakkas manipuleerima Jumala Sõnaga. Ta kutsus kohaliku preestri tooma ohvriandi, kuigi Samuel polnud veel jõudunud ja seda tehes sooritas väga kurva patu Issanda vastu (vt.1Saamueli 13:11-12)
Ei – Jumal ei jää kunagi hiljaks! Jumal teadis igat Saamueli sammu, mida ta tegi teel Gilgalisse. Ja Ta oli valinud ka ühe prohveti, kelle kohalolek oli täpi pealt paika pandud otsekui taevase navigatsioonisüsteemi abil. Saamuel pidi olema kohal seitsmendaks päevaks – isegi, kui see oleks tähendanud kohale jõudmist üks minut enne südaööd.
Kuigi aeg on läinud, siis Jumal ei ole muutunud. Ja Ta tunneb endiselt muret, kas Ta lapsed kuuletuvad sellele korraldusele: „Kuuletuda Issanda häälele ja mitte mässata Tema seaduste vastu“ (1Saamueli 12:14-15). Ei oma tähtsust, kui meie elud väljuvad vahel kontrolli alt – meie peame ikka liikuma edasi täies kindluses oma Issandasse. Isegi, kui olukorrad näivad lootusetud, ei tohi me lähtuda hirmust, vaid peame kannatlikult ootama Tema järele, et Ta päästaks meid neist nõnda nagu Ta oma Sõnas on tõotanud.
Fakt on see, et Jumal seisis otse Sauli kõrval, kui vilistite mega suured armeed peale tungisid. Ta teadis seda kriisi, milles Saul on ja Ta jälgis igat väiksematki detaili kogu olukorras.
Meie Jumal näeb igat detaili ka sinu raskustes. Ta näeb kõiki elulisi probleeme, mis sind maha suruvad ja Ta on täiesti teadlik sellest, et su olukord läheb iga päevaga üha hullemaks. Kuid need, kes palvetavad ja ootavad Teda rahulikus usus, ei ole tegelikult iialgi tõelises ohus. Veelgi enam, Ta teab kõiki su paanilisi mõtteid nagu: „Ma ei tea, kuidas ma küll elades suudan tagasi maksta kogu selle võlakoorma...Mu abielu suhtes pole mingit lootust...Ma ei tea, kuidas ma küll suudan hoida oma töökoha alles...“ Ometigi, Tema korraldus sinu suhtes on endiselt kehtiv: „Ära paanitse ega torma minust ette! Sa ei pea tegema midagi muud kui vaid paluma ja sõltuma minust, sest ma austan igat ühte, kes usaldab mind.“
Mõtle nende sõnade peale, mille Jumal on andnud oma kogudusele: „Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane...“ (Heebrea 11:6) „Lootke tema peale igal ajal, rahvas; valage välja oma südamed tema ette: Jumal on meile pelgupaigaks!“ (Psalmid 62:9). „Teie, kes Issandat kardate, lootke Issanda peale; tema on teie abi ja teie kilp!“ (Psalmid 115:11) „Looda Issanda peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!“ (Õpetussõnad 3:5-6)
Uskmatus on surmav ja selle tagajärjed traagilised. Ka me saame seisma silmitsi kohutavate tagajärgedega, kui me püüame oma katsumustest ise välja rabeleda usaldamata Jumalat, et Tema võiks meid läbi kanda.
Sauli pöördeline hetk saabus siis, kui kurjakuulutavad sõjapilved Iisraeli üle koondusid. Vilistid olid koondanud suure armee ratsanikke, raudvankreid ja sõdurite hulki, kes omasid kõige kaasaegsemaid relvi. Kontrastina oli Iisraeli armeel kogu kamba peale vaid kaks mõõka– üks Saulile ja teine tema pojale Joonatanile. Kõik teised pidid kasutama, mis kätte juhtus – käsitsi meisterdatud puust odasid või algelisi põllutööriistu.
Nädal varem oli Saamuel hoiatanud Sauli, et too ootaks teda enne lahingusse minekut Gilgalis. Prohvet oli öelnud, et ta saabub seitsme päeva pärast, et tuua Issandale korralik ohvriand.
Kui see seitsmes päev saabus ja Saamuel polnud veel jõudnud, hakkasid Sauli sõdurid laiali pudenema. Kuid mis veelgi hullem – kuningal ei olnud Jumala juhiseid sõja jaoks!
Millise seisukoha Saul võttis? Jäi ta kindlalt paigale, kuulutades, et: „Mind ei huvita, kui see võtab Saamuelil kasvõi kaheksa päeva, et kohale jõuda, sest mina seisan kindlana Jumala Sõnal, mille Ta mulle on andnud. Tulgu elu või surm, kuid mina kuuletun Tema käsule.“? Aga ei - Saul sattus hoopis paanikasse, lastes olukorral võtta võimust enese üle ja hakkas manipuleerima Jumala Sõnaga. Ta kutsus kohaliku preestri tooma ohvriandi, kuigi Samuel polnud veel jõudunud ja seda tehes sooritas väga kurva patu Issanda vastu (vt.1Saamueli 13:11-12)
Ei – Jumal ei jää kunagi hiljaks! Jumal teadis igat Saamueli sammu, mida ta tegi teel Gilgalisse. Ja Ta oli valinud ka ühe prohveti, kelle kohalolek oli täpi pealt paika pandud otsekui taevase navigatsioonisüsteemi abil. Saamuel pidi olema kohal seitsmendaks päevaks – isegi, kui see oleks tähendanud kohale jõudmist üks minut enne südaööd.
Kuigi aeg on läinud, siis Jumal ei ole muutunud. Ja Ta tunneb endiselt muret, kas Ta lapsed kuuletuvad sellele korraldusele: „Kuuletuda Issanda häälele ja mitte mässata Tema seaduste vastu“ (1Saamueli 12:14-15). Ei oma tähtsust, kui meie elud väljuvad vahel kontrolli alt – meie peame ikka liikuma edasi täies kindluses oma Issandasse. Isegi, kui olukorrad näivad lootusetud, ei tohi me lähtuda hirmust, vaid peame kannatlikult ootama Tema järele, et Ta päästaks meid neist nõnda nagu Ta oma Sõnas on tõotanud.
Fakt on see, et Jumal seisis otse Sauli kõrval, kui vilistite mega suured armeed peale tungisid. Ta teadis seda kriisi, milles Saul on ja Ta jälgis igat väiksematki detaili kogu olukorras.
Meie Jumal näeb igat detaili ka sinu raskustes. Ta näeb kõiki elulisi probleeme, mis sind maha suruvad ja Ta on täiesti teadlik sellest, et su olukord läheb iga päevaga üha hullemaks. Kuid need, kes palvetavad ja ootavad Teda rahulikus usus, ei ole tegelikult iialgi tõelises ohus. Veelgi enam, Ta teab kõiki su paanilisi mõtteid nagu: „Ma ei tea, kuidas ma küll elades suudan tagasi maksta kogu selle võlakoorma...Mu abielu suhtes pole mingit lootust...Ma ei tea, kuidas ma küll suudan hoida oma töökoha alles...“ Ometigi, Tema korraldus sinu suhtes on endiselt kehtiv: „Ära paanitse ega torma minust ette! Sa ei pea tegema midagi muud kui vaid paluma ja sõltuma minust, sest ma austan igat ühte, kes usaldab mind.“
Mõtle nende sõnade peale, mille Jumal on andnud oma kogudusele: „Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane...“ (Heebrea 11:6) „Lootke tema peale igal ajal, rahvas; valage välja oma südamed tema ette: Jumal on meile pelgupaigaks!“ (Psalmid 62:9). „Teie, kes Issandat kardate, lootke Issanda peale; tema on teie abi ja teie kilp!“ (Psalmid 115:11) „Looda Issanda peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!“ (Õpetussõnad 3:5-6)
Uskmatus on surmav ja selle tagajärjed traagilised. Ka me saame seisma silmitsi kohutavate tagajärgedega, kui me püüame oma katsumustest ise välja rabeleda usaldamata Jumalat, et Tema võiks meid läbi kanda.