KAALEB
Kaaleb, kelle nimi tähendab „jõuline, meelekindel“, on sellist tüüpi kristlane, kes läheb kuni lõpuni! Ta oli lahutamatu Joosuast – kes oma omadustelt sümboliseeris kui Kristust – ja näide kui kellestki, kes pidevalt elas osaduses Issandaga.
Kaaleb oli käinud koos luurajatega teispool Jordanit. Seal olles tõmbas Püha Vaim teda Hebronisse – „surmapaika“. Suures aukartuses ronis ta selle püha mäe tippu ja usk täitis ülevoolavalt ta südame. Olid ju Aabraham ja Saara maetud sinna, nõnda nagu Iisak ja Jaakobki. Aastaid hiljem pidi Taaveti kuningriik sealt alguse saama. Kaaleb hindas seda püha paika ja sellest hetkest alates tahtis saada Hebroni oma valdusesse.
Kaalebi kohta ütles Jumal: „Tema on kõiges mulle järgnenud!“ (4Moosese 14:24). Ta ei kõikunud iialgi. Saalomon lõi kõhklema oma hilisemas eas ega järginud enam täiesti Issandat. Aga 85-aastaselt võis Kaaleb tunnistada: „Aga ometi olen ma tänagi veel nii tugev nagu sel päeval, kui Mooses mind läkitas: nagu mu ramm oli siis, on mu ramm ka nüüd sõjaks, minekuks ja tulekuks.“ (Joosua 14:11)
85-aastaselt palus Kaaleb omale elu suurimat lahingut: „Anna siis nüüd mulle see mäestik (Hebron)...“ (Joosua 14:12). „Siis Joosua õnnistas teda ja andis Hebroni pärisosaks Kaalebile...(Joosua 14:13) Hebron on tänapäevani pärisosaks kenislasele Kaalebile...sellepärast et ta täiesti oli käinud Issanda, Iisraeli Jumala järel.“ (Joosua 14:14)
See on üks auline sõnum, mis ütleb: sellest ainuüksi ei piisa, et sa oled surnud oma patule ja millalgi minevikus kogenud Jumala täiust. Sa pead kasvama Issandas kuni lõpuni! Hoidma alal oma vaimulikku jõudu ja väge – mitte kõikuma, vaid järgima kõiges oma Issandat – isegi vanas eas! Sa peaks omama jätkuvalt kasvavat usku!
Hebron, Kaalebi pärand, tähendab „omavahel seotud seltskonda“. Kuid seotud mille läbi? Vastus on: „surma läbi“. Mitte ainult surma läbi patule, aga ka läbi suhtlemise kõigi nende inimeste ja usklike kogukonnaga, kes on omavahel seotud Jeesuse Kristuse surma ja ülestõusmisega. Just Hebron oli see paik, kuhu Aabraham ehitas altari, et ohverdada seal oma poega ja see oli ka paik, kus Kaaleb ja ta pere pidid asume elama. Nad pidid elama paigas, mis oli pidevalt seotud elava ohvri altariga.