KADEDUSE SEEMNED

Me kõik kanname endas kadeduse seemneid – iseasi, kui paljud meist on nõus seda tunnistama?!

Puritaanlasest jutlustaja Thomas Manton ütles inimeses kadedusele peituva kalduvuse kohta järgmist: „Me oleme sündinud selle Aadamliku patuga. Me ammutame seda endasse ühes emapiimaga.“ See on juurdunud sügavale meisse.  

Need patused seemned hoiavad meid tagasi tundmast rõõmu teiste jumalalaste õnnestumiste ja

Õnnistuste üle. Nad tingivad võimsate müüride teket meie ja me õdede-vendade vahel. „Raev võib olla julm ja viha otsegu uputus, aga kes suudaks seista armukadeduse ees?“ (Õpetussõnad 27:4)

Jakoobus lisab ülaltoodule: „Kui teil aga on südames kibedat kadedust ja riiakat meelt, siis ärge kiidelge ja ärge valetage tõe vastu.“ (Jakoobuse 3:14)

Ehk kõige lihtsamas keeles öelduna: see kadeduse patt on üks hävitav mürk. Kui me sellest kinni hoiame, ei lähe see meile maksma vaid meie vaimulikku meelevalda, aga avab meid ka deemonlikule tegevusele.

Kuningas Saul on selle kohta kõige selgem näide kogu Piiblis üldse. 1Saamueli 18 me näeme Taavetit naasmas lahingust, mille ta oli võitnud vilistite üle. Ratsutades ühes kuningas Sauliga Jeruusalemma, tulid Iisraeli naised neile lauldes ja tantsides vastu, rõõmustades nende võidu üle hüüetega: „Saul lõi maha oma tuhat, aga Taavet oma kümme tuhat!“ (1Saamueli 18:8). Saul oli sellest täiega haavunud, mõeldes endamisi: „Taaveti arvele on nad pannud kümme tuhat, aga minu arvele vaid tuhat. Samas, mis muu võiks ta osaks saada kui vaid kuningriik?“ 

Kadeduse vaim võttis silmapilkselt Sauli üle võimust ja juba järgmises salmis võime me lugeda selle surmavatest tagajärgedest: „Ja Saul hakkas vaatama kõõrdi (inglise keeles: kadedusega) Taavetile alates sellest päevast ja edaspidi.“ (1Saamueli 18:19) Ja kui traagiline see ka poleks, „Saul oli Taaveti vaenlane kogu eluaja.“ (18:29)

Saul keeras oma kadeduses täitsa ära ja ta polnud võimeline alandama end ega parandama meelt Issanda ees. Oleks ta mõistnud omaenese kadedust ja selle oma südamest kõrvale heitnud, oleks Jumal oma sulase kõige auga üle külvanud. Kuid Saul ei suutnud leppida sellega, et talle kuulub madalam koht. Selle asemel lasi ta oma kadedusel lennutada end üha kõrgemale. Kõik järgmisel päeval toimunu peaks aga kõigis meiski tekitama püha jumalakartust: „Saul kartis Taavetit, sest Jehoova oli temaga, olles aga Saulist lahkunud...“ (!Saamueli 18:10-12)