LEIDES UUT JÕUDU

Kui kiiresti me küll unustame Jumala võrratud päästmised me eludes! Kui kergesti võtame iseenesest mõistetavana kõiki imesid, mida Ta me elus on korda saatnud. Ometigi kordab Piibel meile ikka ja jälle: „Pidage meeles oma päästet!“ 

Me oleme nii ütlemata sarnased Tema jüngritele. Nad ei mõistnud Kristuse imet selles, kui Too üleloomulikult vaid paari leiva ja kalaga tuhandeid toitis. Jeesus tegi selle ime lausa kahel korral, toites esimese korraga 5000 inimest ja teisel korral 4000. Ainuüksi paari päeva pärast olid need sündmused juba jüngrite mälust pühitud.

See juhtus siis, kui Jeesus hoiatas neid variseride ja saduseride haputaigna eest. Jüngrid arvasid, et Ta rääkis sellest vaid seetõttu, et nad olid unustanud teekonnale leiva kaasa võtta. Aga Kristus vastas ja ütles: „Kas te veel ei saa aru? Eks te mäleta neid viit leiba viiele tuhandele ja mitu korvitäit te saite, ja neid seitset leiba neljale tuhandele ja mitu korvitäit te saite?“ (Matteuse 16:9-10)

Markuse kohaselt oli Kristus häiritud sellest, kui kiiresti Ta jüngrid kõik unustasid. Jeesus ütles: „Kas te veel ei mõista ega saa aru? Kas teil on ikka alles kõva süda? Silmad teil on, aga te ei näe; kõrvad teil on, aga te ei kuule ega mäleta. Kui ma viis leiba murdsin viiele tuhandele, mitu korvitäit palukesi te siis korjasite?“ (Markuse 8:17-19)

Mida need peatükid meile ütlevad? On selge, et ükski jüngritest ei peatunud mõtlema selle üle, mis oli sündimas läbi nende imepäraste toitmiste. Kujuta ette neid mehi kõndimas rahvahulkade seas oma korvidega, jagades välja leiba ja kala ning nähes suuri rahvahulki saamas toidetud nende eneste silme all. Sa eeldavasti arvaks, et nad oleks pidanud olema silmili maas, hüüdes: „Kuidas see küll ometi võimalik on? See on ju täiega ime! See on ju üle mõistuse! Oo Jeesus, sa oled tõesti Issand!“ Ma kujutan neid ette õhutamas inimesi, keda nad teenindasid: „Laske käia – nautige seda imetoitu otse taevast, mille Jeesus on kinkinud.“   

Jüngrid nägid neid imesid omaenese silmaga, aga kuidagimoodi nende imede tähtsus ei jõudnud neile kohale. Nad ei mõistnud nende imede kaalu ja nõnda samamoodi unustame meiegi Jumala imed omaenda eludes. Eilse päeva imed ja pääste ununevad kiiresti kesk’ tänase päeva muret ja vaeva. 


Läbi kogu Vana ja Uue Testamendi jookseb läbi üksainus mõte: „Pea meeles Issanda võimsat kätt, kes saadab korda imesid su jaoks. Pea meeles oma mineviku päästet.“ Pane tähele Moosese õhutust Iisraeli ees peale seda, kui nad olid tulnud läbi Surnumere: „Ja Mooses ütles rahvale: „Mõtelge päevale, mil te tulite välja Egiptusest, orjusekojast, sest vägeva käega tõi Jehoova teid sealt välja.“ (2 Moosese 13:3)