VABAKS LÕUKOERA KÄPA ALT

See on meie endi huvides, et Jumal käsib meil mitte unustada. Oma mineviku pääsemiste meelespidamine tugevdab meie usku, et minna läbi kõigest sellest, millega hetkel silmitsi seisame.

Oled sa hetkel raskustes? Seisad sa silmitsi hiiglasliku probleemiga tööl, kodus või pereasjades? Ainukene viis, kuidas oma hiiglasega vastakuti minna, on teha nii nagu Taavet tegi: pidades meelest nii lõukoera kui karu. Meenutades Jumala ustavust oma mineviku raskustes, suutis Taavet tõusta Koljati vastu ilma hirmu tundmata.

Kui Taavet oli vabatahtlikult nõus Koljatiga sõdima, ütles Saul talle: „Ei suuda sina minna selle vilisti vastu, et temaga võidelda...“ mispeale Taavet vastas Saulile: „Su sulane oli oma isa pudulojuste karjane . Kui tuli lõukoer või karu ja viis lamba karjast ära, siis ma läksin temale järele ja lõin ta maha ning päästsin saagi tema suust...Su sulane on niihästi lõukoera kui karu maha löönud; ja see vilist, see ümberlõikamata, saab olema nagu üks neist...“ (1Saamueli 17:33-36)

Taavet teadis väga hästi seda ohtu, mis Koljatiga kaasas käis. Ta polnud mingi ennasttäis noor kollanokk, kelle käed oleks kakluseks sügelenud. Ei. Taavet lihtsalt pidas meeles oma mineviku pääsemisi. Ja see võimaldas tal ka praegu vaadata silma oma vaenlasele ja öelda: „Küllap Jehoova, kes mind on päästnud lõukoera ja karu küüsist, päästab mind ka selle vilisti käest!“ (1Saamueli 17:37)

Suur hulk jumalarahvast seisab tänapäeval silmitsi kõikvõimalike hiiglastega ja paljud värisevad hirmust. On see ka sinu puhul nii? Oled sa ehk unustanud aja, kus sa olid nii haige, et seisid juba peaaegu silmitsi surmaga, aga siis Issand tuli ja päästis su? Või mäletad sa seda finantskriisi, kus sa mõtlesid, et „Nüüd olen ma küll omadega õhtal!“, aga ometigi Jumal tuli ja kandis sind läbi, tehes seda veel tänagi?

On nii palju asju, mida me ei mõista ja mida me ei saagi mõistma enne kui alles ükspäev taevas, Jeesuse juures olles. Aga ma olen sellegipoolest veendunud, et Jumal on võimeline tervendama ja Tal on väljapääs igast olukorrast. Pigem on küsimuse all asjaolu, kust ammutame me oma usu ja julguse, et jääda püsima ja saavutada võit Temas?

See tuleb juba ainuüksi selle läbi, kui me meenutame lõukoera ja karu. See tuleb, kui sa oled võimeline meenutama Jumala üleloomulikku ustavust ja mineviku võite, mille Ta sulle on kinkinud. Sa ei suuda seista silmitsi hiiglasega enne, kui sa pole võimeline kujutama ette ja mõistma Jumala võimsust ja au oma elus.