ÜLE INIMLIKU LOOTUSE

Elus tuleb ette aegu, mis ületavad kogu inimliku lootuse. Ei leidu ühtegi nõu, arsti, ravimit või midagi muud, mis suudaks aidata. Olukord on muutunud võimatuks ja selleks, et see ei lõppeks hävinguga, on tarvis imet.

Taolistel aegadel ei jää muud üle kui sel inimesel pöörduda Jeesuse poole. Vahet pole, kas tegu on ema, isa või lapsega. See inimene peab võtma vastutuse ja haarama kinni Jeesusest. Samuti peab ta langetama otsuse, et: ”Ma ei lahku enne kui olen kuulnud Jumalalt. Ta peab andma mulle teada, et: ”Sellega on nüüd korras – sa võid minna!””

Johannese evangeeliumis võime me leida ühe pere sellises kriisis: ”...ja seal oli üks kuninga ametimees, kelle poeg oli Kapernaumas haige.” (Johannese 4:46) Siin oli tegu ühe erilise perega; võimalik, et isegi kuningliku sooga. Surmavaim oli hõljumas nende kodu üle, kui vanemad püüdsid hoida hinges oma surma käes vaakuvat poega. Seal võis olla ka teisi pereliikmeid – võibolla onud või tädid, vanavanemad või teised lapsed – sest meile on öeldud, et kogu see pere, kaasaarvatud teenrid, uskusid. ”Ja tema (s.t.isa) uskus, samuti kogu ta pere.” (Johannese 4:53)

Keegi sellest murest murtud peres teadis, kes Jeesus on ja oli kuulnud Tema imet-tegevast väest. Ja kuidagimoodi jõudis sõnum Jeesuse Kaanas viibimisest ka sellesse kotta. Viimases meeleheites otsustas pereisa võtta oma kanda selle, et jõuda Jeesuseni, sest Piiblis on öeldud, et: ”Kui ta kuulis, et Jeesus on tulnud Juudamaalt Galileasse, läks ta tema juurde.” (Johannese 4:47)

See ametnik oli oma otsuses kindel ja ta jõudis Jeesuseni. Piibel ütleb, et ta ”palus, et Jeesus tuleks alla ja teeks terveks tema poja, sest see oli suremas.” (Johannese 4:47) Milline võrratu pilt eestpalvest! See mees pani kõrvale kõik muu, et leida Issandat ja saada Temalt sõna.

Kristus vastas talle: "Te usute mind ainult siis, kui näete tunnustähti ja imetegusid." (Johannese 4:48) Mida Jeesus mõtles selle all? Ta andis sellega ametnikule mõista, et imeline tervenemine ei olnud tema kõige primaarsem vajadus. Selle asemel osutus kõige tähtsamaks mehe usk. Mõtle sellele: Kristus oleks võinud minna selle pere kotta, panna käed surevale poisile peale ja tervendada ta. Kuid sel juhul oleks see pere saanud teada vaid seda, et Jeesus on ainult kui üks imede kordasaatja.

Kristus aga igatses enamat selle mehe ja tema pere jaoks. Ta tahtis, et nad usuks teda olevat lihas ilmsiks saanud Jumal, mistõttu ta küsis ametnikult: ”Kas sa usud, et see on Jumal, kelle poole sa oma palvega pöördud? Usud sa, et mina olen Kristus, maailma päästja?” Mispeale ametnik vastas: "Issand, tule alla, enne kui mu laps sureb!" (Johannese 4:49) Ma usun, et sel hetkel Jeesus nägi usku selles mehes ja tundus otsekui Ta oleks öelnud: ”Ta usub, et ma olen ilmsiks saanud Jumal.” sest järgmisena võime me lugeda, kuidas Jeesus ütles talle: "Mine, sinu poeg elab!" (Johannese 4:50)