USU ALUS
Millisele alusele on sinu usk rajatud? Piibel ütleb meile, et usk tuleb kuuldust ja Jumala Sõna annab meile “vaimulikud kõrvad”, mis võimaldavad meil kuulda (vaata Roomlastele 10:17). Siinkohal mõned kirjakohad, mis räägivad kõrbe kogemustest meie eludes:
- ”Ära lase voolast vett mind uputada ega sügavust mind neelata...Vasta mulle, Issand, sest hea on sinu heldus... ära peida oma palet oma sulase eest, sest ma olen kitsikuses.” (Psalm 69:15-17) On selge, et raskuste vood on ujutamas üle ka usklike inimeste elusid.
- ”Sest sina, Jumal, oled meid läbi katsunud, sa oled meid sulatanud, nagu hõbedat sulatatakse. Sa vedasid meid võrku, sa panid vaotise meie niuetele…me sattusime tulle ja vette.” (Psalm 66:10-12) Kes on see, kes laseb meil sattud raskuste võrku? Jumal ise.
- ”Enne kui mind vaevati, eksisin ma eemale; aga nüüd ma hoian sinu ütlusi... Mulle on hea, et mind vaevati, et ma õpiksin su määrusi.” (Psalm 119:67, 71) Need salmid väljendavad väga selgelt, et meile tuleb kasuks – on tegelikult lausa õnnistuseks – kui me sattume raskustesse.
Mõtle psalmisti tunnistuse peale: ”Ma armastan Issandat, sest ta kuuleb mu häält ja mu anumist...Surma võrgud ümbritsesid mind, surmavalla ängistused tabasid mind, ma sattusin ahastusse ja muresse. Aga ma hüüdsin appi Issanda nime: Oh Issand, päästa mu hing!” (Psalm 116:1-4). Siin on üks ustav Jumala teener, kes armastas Jumalat ja omas suurt usku. Ja ometigi seisis ta silmitsi valude, kurvastuse, murede ja surmaga.
See viimane piiblisalm kannab endas väga olulist nooti: keset kõige kuumematki kõrbe, kuhu me sattuda võime, on Jumal seal, et hoida me kätt. Kuid ainult need, kes lähevad läbi kõrbe, saavad kogeda seda. Ta sirutab selle välja neile, kes on sattunud suurte elutormide küüsi.