USU KAUDU RÄÄGIB VEEL SURNUNAGI
Lugedes Heebrea kirja 11-peatükki, leiame me ühe ühise nimetaja kõigi nende inimeste juures, kellest seal juttu on. Igalühel neist oli mõni konkreetne omadus, mis eristas nende usku ja oli meelepärane Jumalale. Mis oli see ”miski”? See oli nende usk, mis oli sündinud väga sügavast lähedusest Jumalaga.
On võimatu omada Jumalale meelepärast usku jagamata lähedust Temaga. Mida ma selle läheduse all mõtlen? Ma pean silmas ühte sellist lähedust, mis kasvab välja meeletust igatsusest Jumala järele. Taoline lähedus viitab väga lähedasele isiklikule sidemele ja suhtlemisele ja see saab sündida vaid siis, kui me igatseme Issandat enam kui midagi muud siin elus.
”Usus tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain, mille tõttu ta sai tunnistuse, et tema on õige, kuna Jumal andis tema andide kohta tunnistuse, ja usu kaudu ta räägib veel surnunagi.” (Heebrealastele 11:4) Tahaksin selle salmi kohal tuua esile paar tähendusrikast asjaolu. Esiteks: Jumal ise annab kinnitust Aabeli andide ja ohvri kohta. Teiseks: Aabel pidi ehitama Issandale altari, kuhu tuua oma ohvriand. Ja muide, ta ei ohverdanud seal altaril ainuüksi veatuid ohvritallesid, aga ka nende rasva. ”...ja ka Aabel tõi oma lammaste esimesest soost ning nende rasvast.” (1 Moosese 4:4)
Mis mõttes see rasv nii tähtis on? 3 Moosese raamatus on rasva kohta öeldud järgmist: ”Ja preester süüdaku see altaril põlema kui healõhnaline tuleohvri roog; kõik rasv kuulub Issandale!” (3Moosese 3:16) Rasv oli osa ohvrist, mis hea aroomina esile kerkis. See osa loomast võttis väga kergesti tuld ja ära põledes tõi esile hea magusa lõhna. Seetõttu on see rasv otsekui peegeldus palvest või osadusest, mis on Jumalale vastuvõetav. See esindab otsekui meie Issanda teenimist salajases kambris, mille kohta Jumal ise ütleb, et taoline lähedane ülistus on otsekui magusalõhnaline ohver Tema jaoks.
Piiblis räägitakse taolisest ülistusest esimest korda Aabeli tegu mainides, mis on ka põhjuseks, miks Aabelit on mainitud Heebrea 11-peatükis usukangelaste nimekirjas. Ta esindab sellist tüüpi Jumala sulast, kes pidas osadust oma Issandaga ja ohverdas Talle oma parima. Ja nagu Heebrea kiri kuulutab – tema eeskuju tõelisest, elavast usust elab edasi veel tänapäevalgi, sest: ”usu kaudu ta räägib veel surnunagi.” (Heebrealastele 11:4)