USALDADES END TAAS JUMALA HOOLDE
Jeesus ütles: „...maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus...Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse.“ (Luuka 21:25-26) Kristus hoiatab meid: „Ilma lootmata minu peale, sureb suur hulk inimesi sõna otseses mõttes hirmu kätte!“
Jeesuse järgijate jaoks aga, kes usuvad Jumala tõotustesse hoida oma lapsi, leidub auline vabadust kõigest hirmust. Veelgi enam, kõik kes usaldavad endid Kristuse juhtimise alla, ei pea enam iialgi kartma, kui nad vaid haaravad kinni järgmisest saladusest: tõeline vabadus hirmust peitub enese taasusaldamises Issanda hoolde.
Enese usaldamine Jumala hoolde on usutegu. See tähendab anda end täielikult üle Tema väe, tarkuse ja juhtimise alla, olles juhitud ja alalhoitud ainuüksi Tema tahte poolt. Kui me seda teeme, on kogu Universumi Jumal tõotanud võtta täit hoolt meie eest - toita meid, riietada meid ja katta meid, hoides meie südameid eemal kurjast.
Ristile minnes jättis Jeesus meile ülima eeskuju sellisest pühast usaldusest. Vahetult enne hinge heitmist hüüdis Ta kõva häälega: "Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!" (Luuka 23:46)
Kristus andis sõna otseses mõttes nii oma elu kui ka igavese tuleviku Isa hoolde. Ja seda tehes andis Ta ka iga oma lambukese hinge oma Isa hoolde.
Sa võid ju nüüd mõelda „Kas mitte Jeesus ise ei öelnud, et Tal on meelevald ja vägi nii loobuda oma elust kui ka see taas tagasi võtta?“ (Vt. Johannese 10:18). Kuna Tal oli vägi „võtta oma elu tagasi“, siis mis ilma pärast usaldas Ta selle siis Jumala hoolde? Vastus on ilmselge: Jeesus tegi seda jätmaks eeskuju kõigile oma lambukestele, kes Teda järgivad!
Kui meil palutakse usaldada oma elud kellegi kätte, tahame me esmalt veenduda, et see „keegi“ on võimeline hoidma ja kaitsma meid kõige ohu, hädade ja vägivalla eest. Apostel Paulus kirjutab: „...sest ma tean, kellesse ma olen uskuma hakanud ja olen veendunud, et tema on vägev hoidma minu hoolde usaldatut oma päevani.“ (2 Timoteose 1:12)
Jeesuse järgijate jaoks aga, kes usuvad Jumala tõotustesse hoida oma lapsi, leidub auline vabadust kõigest hirmust. Veelgi enam, kõik kes usaldavad endid Kristuse juhtimise alla, ei pea enam iialgi kartma, kui nad vaid haaravad kinni järgmisest saladusest: tõeline vabadus hirmust peitub enese taasusaldamises Issanda hoolde.
Enese usaldamine Jumala hoolde on usutegu. See tähendab anda end täielikult üle Tema väe, tarkuse ja juhtimise alla, olles juhitud ja alalhoitud ainuüksi Tema tahte poolt. Kui me seda teeme, on kogu Universumi Jumal tõotanud võtta täit hoolt meie eest - toita meid, riietada meid ja katta meid, hoides meie südameid eemal kurjast.
Ristile minnes jättis Jeesus meile ülima eeskuju sellisest pühast usaldusest. Vahetult enne hinge heitmist hüüdis Ta kõva häälega: "Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!" (Luuka 23:46)
Kristus andis sõna otseses mõttes nii oma elu kui ka igavese tuleviku Isa hoolde. Ja seda tehes andis Ta ka iga oma lambukese hinge oma Isa hoolde.
Sa võid ju nüüd mõelda „Kas mitte Jeesus ise ei öelnud, et Tal on meelevald ja vägi nii loobuda oma elust kui ka see taas tagasi võtta?“ (Vt. Johannese 10:18). Kuna Tal oli vägi „võtta oma elu tagasi“, siis mis ilma pärast usaldas Ta selle siis Jumala hoolde? Vastus on ilmselge: Jeesus tegi seda jätmaks eeskuju kõigile oma lambukestele, kes Teda järgivad!
Kui meil palutakse usaldada oma elud kellegi kätte, tahame me esmalt veenduda, et see „keegi“ on võimeline hoidma ja kaitsma meid kõige ohu, hädade ja vägivalla eest. Apostel Paulus kirjutab: „...sest ma tean, kellesse ma olen uskuma hakanud ja olen veendunud, et tema on vägev hoidma minu hoolde usaldatut oma päevani.“ (2 Timoteose 1:12)