KÕIGI PATTUDE KURJAJUUR

Ma võiksin koostada terve nimekirja pattudest, mida usklikud teevad, kuid ükski neist ei jõua ligilähedalegi patule, millest järgnevalt rääkida tahan. Kõigi pattude kurjajuur – see ainus, mis sünnitab kõiki teisi – on uskmatuse patt!

Ma ei räägi siinkohal paadunud südamega patuse uskmatusest. Hukkaläinute, agnostikute ja ateistide uskmatus jätab Jumala külmaks. Rohkem kui midagi muud, ärritab aga Jumalat kõigi nende uskmatus ja segased kahtlused, kes nimetavad end Tema nime järgi! Tema lapsed, kes ütlevad: „Olen Jeesuse oma“, kuid kes samas kannavad oma südames hirmu, kahtlusi ja uskmatust. See kõik kurvastab Jumalat rohkem kui miski muu!

Kui tõsiselt võtab Jumal seda uskmatuse pattu? Juuda hoiatas kogudust järgmiste sõnadega: „Aga ma tahan meenutada teile, kes te seda kõike küll juba teate, et Issand, kui ta kord oli päästnud rahva Egiptusemaalt, teisel korral hukkas uskmatud.“ (Juuda 5). Juuda tuletab usklikele meelde Jumala seisukoha uskmatuse suhtes. Ta ütleb: „Ma tuletan teile meelde, kui väga Jumal vihkab uskmatust oma päästetud rahva seas. Olles päästnud oma rahva, ta hävitas need, kes olid uskmatud.“

Armsad, ma usun, et Jumal on kutsunud mind tuletama kogudusele meelde kõike seda sama!
“Aga kõik see sai neile osaks näite pärast ning on kirjutatud hoiatuseks meile, kelle ajal jõuab kätte ajastu lõpp.” (1 Korintlastele 10:11). Jumal ei pruugi küll tänapäeval hävitada enam oma rahvast füüsiliselt nagu Ta tegi seda Vana Testamendi ajal, kuid Tema kohtumõistmine meie uskmatuse üle on vaimne ja sama tõsiseltvõetav.

Uskmatus omab tänapäeval sama hävitavat mõju kui varasematelgi aegadel. Me võib-olla ei muutu soolasammasteks, kuid me võime muutuda kangekaelseteks ja kibestunuteks! Maapind me all küll ei avane ega neela meid, kuid selle eest teevad seda meie mured, stress ja pereprobleemid. Taevast küll ehk ei lange enam tuld, mis hävitaks meid, kuid meie vaimulik elu saab hävitatud.

Paljud meist on süüdi kõigi pattude kurjajuure omamises oma elus, kuid see ei hirmuta meid üldse. Me ei võta oma uskmatust tõsiselt; veelgi enam – me elame suhtumisega, otsekui Jumal pigistaks silma kinni selles osas. Ja ometigi on tegu ühe ja ainsa patuga, mis avab meie ihu ja vaimu igale teisele patule, mida inimene eales tunda võib.