USKMATUS BLOKEERIB JUMALA LÄHEDUSE!
„Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.“ (Heebrealastele 11:6).
Sa võid paluda nii, et maa on must, kuid sellest pole vähimatki kasu, kui sa ei lisa oma palvetele usku! Sa võid paastuda kolm päeva või kolm nädalat, kuid ilma usuta pole see Jumalale meelepärane. Kõik su tundideviisi kestvad palved, kõik su anumised, kõik su „Issanda ette minemised“ ei too sulle mingit kasu, kui need pole ankurdatud usus! „Aga ta palugu usus, ilma kahtlemata, sest kahtleja sarnaneb tuule tõstetud ja sinna-tänna paisatud merelainega. Selline inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt.“ (Jakoobuse 1:6-7).
Kui sa veedad 2 tundi Jumala palge ees, aga samas ei usu, et Ta võiks vastata sulle, häbistad sa Jumalat kõik need 2 tundi! Sa võid ju tunda end raskelt hästi ja pühana, kuid tegelikkuses raiskad sa lihtsalt aega, kinkides Jumalale vaid 2 tunni jagu uskmatust ja kahtlusi. Ma tean kristlasi, kes endi sõnul paluvad iga päev, sageli lausa nuttes Issanda ees, kuid ometi midagi ei juhtu. Nende süda on ikka raske ja heitunud. Nende elud on kui üks pidev keeristorm ja seda kõike vaid tänu sellele, et nad on häbistanud Jumalat tulles Tema ligiollu kahtlustega selles osas, kas Ta ikka teeb, mida on tõotanud?!
„Seepärast ma ütlen teile: Kõike, mida te iganes palves endale palute - uskuge, et te olete saanud, ja see saabki teile!“ (Markuse 11:24).
“Ja kõike, mida te iganes palves palute uskudes, seda te saate." (Matteuse 21:22).
Paljud Jumala lapsed elavad kui vaimsed kehvikud, kuna nende elus on toimunud midagi, mis on neid pannud kahtlema Jumala armastuses. Nad ütlevad: „Kuidas ma küll saan usaldada Jumalat, kui mul ei mahu pähe, kuidas Ta lasi üldse millelgi sarnasel juhtuda?“ Inimlikult puudub vastus nende segadusele. Kuid Jumal teab alguses ka juba lõppu ja alles siis, kui oleme üks päev taevas, saame me mõistma, miks osad neist tuultest ja tormidest meid siia-sinna väntsutasid ja miks Jumal sel kõigel sündida lasi.
Jesaja andis meile vastuse ja ma usun, et see on ka kõik, mida hetkel teadma peame: “Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kui nad ka unustaksid, ei unusta mina sind mitte. Vaata, ma olen sind märkinud oma peopesadesse, su müürid on alati mu silme ees.” (Jesaja 49:15-16).
Jumal on kinkinud meile oma Sõna: „Sa oled mu laps. Sinu nimi on märgitud mu peopesadesse, mistõttu usalda mind!“