USKMATUS TEEB JUMALAST VALETAJA!

“Kes ei usu Jumalat, see on teinud tema valelikuks, sest ta pole uskunud tunnistust, mille Jumal on andnud oma Poja kohta.” (1 Johannese 5:10).

Mõtle kõigi nende kõrbes kordasaadetud pattude peale, mida Iisraeli kohta on räägitud: nurisemine, kaeblemine, ebajumalate kummardamine, tänamatus, mässumeelsus, liigne tundelisus. Ometigi ei toonud ükski neist kaasa Jumala viha. Hoopis nende uskmatus oli see, mis Jumalat vihastas! “Ja Issand ütles Moosesele: "Kui kaua see rahvas põlgab mind ja kui kaua nad ei usu mind hoolimata kõigist tunnustähtedest, mis ma nende keskel olen teinud?” (4 Moosese 14:11). Jumal ütles Moosesele: „See rahvas muudab valeks kõik, mida ma nende heaks teinud olen! Ma olen saatnud korda ime ime järel ja päästnud neid ikka ja jälle. Millal ometigi nad küll hakkavad usaldama mind ja hingama minus?“

Peatu hetkeks ja mõtle kõigi nende asjade peale, mida Jumal on sinu heaks teinud: Ta on hoidnud sind; vastanud sinu sellele ja tollele palvele; olnud koos sinuga selles ja tolles kriisis. Ta on kandnud sind läbi raskuste, toitnud sind taevamannaga ja teinud su heaks asju, mis pole midagi vähemat kui imed ise.

Iisraellased unustasid Jumala Sõna 38-aastaks ja lasid Ta imedel tuhmuda oma mälus. Ja kuna nad ikka ja jälle langesid tagasi virisemise ja nurisemise lõksu, ütles Jumal lõpuks: „Ma löön neid katkuga ja hävitan nad“ (vt.4 Moosese 14:12). Ta ütles Moosesele: „Ma loobun oma rahvast, kuna neil pole kavaski hakata usaldama mind!“

Kui Iisrael oli jõudnud võidukana teisele poole Jordanit, andis Mooses pühaliku tõotuse: „Vaata, Issand, su Jumal, annab maa sulle ette: mine võta see enesele…Ärge heituge ja ärge kartke neid! Issand, teie Jumal, kes käib teie ees, sõdib teie eest…Aga sellest hoolimata ei ole te uskunud Issandasse, oma Jumalasse…Kui Issand kuulis teie valju kõnet, siis ta vihastus ja vandus, öeldes: "Tõesti, ükski neist meestest sellest pahast sugupõlvest ei saa näha seda head maad, mille ma vandega olen tõotanud anda teie vanemaile.“ (5 Moosese 1:21, 29-30,32, 34-35).

Jumala jaoks on Tema Sõna sama kõrge kui Ta nimi. Ta on mõelnud iga sõna, mille Ta on öelnud ja kõike seda, mida Ta omal ajal ütles Iiraelile, on Ta öelnud ka meile. Seetõttu luba mul küsida: kas mitte ka meie ei või langeda Ta viha alla, kui elame endiselt uksmatuses?

Me loeme Ta Sõna ja kuuleme kantslist Tema tõotustest, kuid seejärel läheme ja väriseme oma nurgas, kuna ei näe Teda koheselt tegemas seda, mida ootame. Kui me ei ankurda oma hinge Tema Sõna külge; kui me kuuleme kõigist Tema võrratutest tõotustest, kuid käitume seejärel kui hüljatud lapsed, teeme me Jumalast suurima valetaja!