MITTE KERGESTI ÄRRITUV

Üks selgemaid tunnuseid sellest, et Kristus elab su sees, on see, kui kannad endas järgmist: „Armastus…ei ärritu.“ (1Kor.13:4-5).

Kreekakeelne vaste sõnale ärrituma on „paraxuno“, mis lähtub sõnajuurest „hapu“ või „kibe“ ning „kiire või äkiline“. Sellel sõnajuurel on veel ka täiendav tähendus, milleks on „keegi, kes lähedal“. Neid kõiki kokku pannes, saame väga olulise tähenduse. Ärritumine tähendab lasta lendu teravaid märkusi ja näidata oma tuju, tehes seda kõike inimese suhtes või vastu, kes sulle kõige lähemal.

Asju lühidalt kokku võttes, ütleb Piibel: „Kui sa oled Kristuses ja armastad tingimusteta, siis ei saa sind ka kergesti endast välja viia ega ärritada. Sinu parimad proovile panijad selles vallas on sinu kõige lähedasemad inimesed ehk: sinu abikaasa, sinu lapsed ja sõbrad.“ Seega, luba mul küsida su käest: oled sa lühikese või pika vinnaga? Kui kiiresti sa oma enesevalitsuse kaotad? Kui oled kristlane, siis peaks vihastumise korral tõusma su seest üks appihüüd, mis hüüab: „Issand, aita! Püha Vaim, vaigista mind!“

Just paar päeva enne seda, kui seda sõnumit kirjutasin, sain hea õppetunni kõige kohta, mida hetkel siin kuulutan. Mu abikaasa Gwen ütles midagi, mis täiesti ootamatult sütitas midagi mu sees. Ta ei mõelnud mind kuidagi maha teha, aga ometi ma võtsin seda nii ja see süütas mind põlema. Läksin kiiresti endast välja ja mu suust voolas terve rodu teravaid märkusi, täis viha ja ärritust, mis kõik tõmbasid talle vee peale. Gwen püüdis küll vabandada (asja pärast, mida ta polnud isegi teinud!), kuid ma keerasin selja ja läksin lihtsalt oma teed.

Istusin terve tunni pimedas toas, vingudes Jumala ees: „Jumal, ta tabas mu kõige nõrgemat kohta ja see tegi haiget. Ma lihtsalt pidin reageerima!“ Samas, kui väga ma ka ei püüdnud palvetada, kajas taevas mulle vastu kui kumisev vask. Järgmisel hommikul, oma tavapärast piibli lugemist alustades, avanesid lehed kui iseenesest 1Korintose kirjast ja mu pilk langes lõigule: „Armastus…ei ärritu.“ Ja korraga ma seisin silmitsi Jumala Sõna peegliga, nähes sealt vastu vaatamas jutlustajat, kes on kergesti ärrituv! See oli kui hoop südamesse ja ma hüüdsin: „Oo Issand, see ma olen. Anna mulle andeks!“

Helistasin koheselt Gwenile, et ta tuleks mu kontorisse. Kui ta siis kohale jõudis, ise veel pisut hämmingus, suutsin vaid viidata sellele piiblisalmile, öeldes: „Kallis, loe seda. See on täpselt minu kohta, kas pole? Ma olen liiga kergesti ärrituv. Gwen, anna palun andeks!“