PANNES MAHA OMA KOORMAD
Oma koormate mahapanemine nõuab suurt otsustuskindlust ja teatud määral ka kui vaimset lõikust, mida ainuüksi Püha Vaim saab läbi viia.
Näeme selle kohta näidet Nehemja raamatus, kus iisraellased olid ustavalt ja innukalt ehitanud üles Jeruusalemma väravad. Kuid niipea, kui väravad olid taas oma kohal, unustasid inimesed täielikult hingamispäeva. Iga nädal vooris Jeruusalemma väravaist sisse-välja suurel hulgal loomi, kes kõik vedasid kaupa linna turule. Nehemjat ajas aga taoline asi närvi, kui ta nägi seda tehtavat ka hingamispäeval (Nehemja 13:15). Ta hoiatas inimesi panema maha kõik oma koormad ja austama Jumalat hingamispäeval, kuid nad ei kuulanud teda ja tõusid pigem ta vastu. „Siis ma riidlesin Juuda suurnikega ja ütlesin neile: „Mis kõlvatu tegu see on, mida te teete, et te hingamispäeva teotate?“ (Nehemja 13:17). Ehk ta ütles: „Ma noomisin neid, rääkisin nendega ja hoiatasin neid, kuid miski ei mõiganud.“
Lõpuks sai Nehemjal villand ja ta tegi midagi väga drastilist: „Ja niipea kui Jeruusalemma väravais hingamispäeva eel oli läinud pimedaks, käskisin ma väravad sulgeda ja lubasin need avada alles pärast hingamispäeva; ja ma seadsin mõned oma sulastest väravate juurde, et hingamispäeval ükski koorem sisse ei tuleks.“ (Nehemja 13:19). Nehemja pani sõdurid värava ette valvesse, kuid isegi see ei peletanud kaupa vedavaid inimesi eemale. Nad olid öö läbi üleval, kandes oma koormaid seni, kuni väravad taas avati.
Mu armsad, teiegi koormad on alati väljaspool te meeli valvel, oodates vaid võimalust, et kusagilt sisse pugeda. Te võite need küll õhtul maha panna, kuid hommikul on kõik need samad vanad mured tagasi, oodates vaid, millal te need jälle üles korjate.
Kuid mida Nehemja tegi, et peatada kogu see koormavedu? Ta ütles: „Ja ma manitsesin neid ning ütlesin neile: „Miks jääte ööseks müüri taha? Kui te seda veel kord teete, siis ma pistan oma käe teie külge!” Sellest ajast ei tulnud nad enam hingamispäeval.“ (s.21)
Kui Nehemja kannatus katkes, ähvardas ta jõuga. Ja mu armsad, see on just see, mida meiegi tegema peame, et hoida oma mõtteväravaist eemal kõik koormad. Nii nagu Nehemja, peame meiegi hüüdma kogu oma hingest: „See pole Jumala tahe! Ja kuigi ma elan hingamispäeva ajastul, pole mu hingel ometi rahu. Kõik mu hädad ja mured sõidavad sisse nii nagu ise tahavad. Kuid ma pean neist võitu saama, ükskõik, mis!“
Näeme selle kohta näidet Nehemja raamatus, kus iisraellased olid ustavalt ja innukalt ehitanud üles Jeruusalemma väravad. Kuid niipea, kui väravad olid taas oma kohal, unustasid inimesed täielikult hingamispäeva. Iga nädal vooris Jeruusalemma väravaist sisse-välja suurel hulgal loomi, kes kõik vedasid kaupa linna turule. Nehemjat ajas aga taoline asi närvi, kui ta nägi seda tehtavat ka hingamispäeval (Nehemja 13:15). Ta hoiatas inimesi panema maha kõik oma koormad ja austama Jumalat hingamispäeval, kuid nad ei kuulanud teda ja tõusid pigem ta vastu. „Siis ma riidlesin Juuda suurnikega ja ütlesin neile: „Mis kõlvatu tegu see on, mida te teete, et te hingamispäeva teotate?“ (Nehemja 13:17). Ehk ta ütles: „Ma noomisin neid, rääkisin nendega ja hoiatasin neid, kuid miski ei mõiganud.“
Lõpuks sai Nehemjal villand ja ta tegi midagi väga drastilist: „Ja niipea kui Jeruusalemma väravais hingamispäeva eel oli läinud pimedaks, käskisin ma väravad sulgeda ja lubasin need avada alles pärast hingamispäeva; ja ma seadsin mõned oma sulastest väravate juurde, et hingamispäeval ükski koorem sisse ei tuleks.“ (Nehemja 13:19). Nehemja pani sõdurid värava ette valvesse, kuid isegi see ei peletanud kaupa vedavaid inimesi eemale. Nad olid öö läbi üleval, kandes oma koormaid seni, kuni väravad taas avati.
Mu armsad, teiegi koormad on alati väljaspool te meeli valvel, oodates vaid võimalust, et kusagilt sisse pugeda. Te võite need küll õhtul maha panna, kuid hommikul on kõik need samad vanad mured tagasi, oodates vaid, millal te need jälle üles korjate.
Kuid mida Nehemja tegi, et peatada kogu see koormavedu? Ta ütles: „Ja ma manitsesin neid ning ütlesin neile: „Miks jääte ööseks müüri taha? Kui te seda veel kord teete, siis ma pistan oma käe teie külge!” Sellest ajast ei tulnud nad enam hingamispäeval.“ (s.21)
Kui Nehemja kannatus katkes, ähvardas ta jõuga. Ja mu armsad, see on just see, mida meiegi tegema peame, et hoida oma mõtteväravaist eemal kõik koormad. Nii nagu Nehemja, peame meiegi hüüdma kogu oma hingest: „See pole Jumala tahe! Ja kuigi ma elan hingamispäeva ajastul, pole mu hingel ometi rahu. Kõik mu hädad ja mured sõidavad sisse nii nagu ise tahavad. Kuid ma pean neist võitu saama, ükskõik, mis!“