VIHMA SAJAB NII ÕIGETE KUI ÜLEKOHTUSTE ÜLE

Ma valetaks, kui ütleks, et kristlased saavad jälgima kõike kurbust, häda, töötust ja masendust vaid kõrvalt, nautides ise samal ajal mugavas, turvalises kookonis edu ja heaolu. Piiblis on öeldud, et Jumal laseb vihma sadada nii õigete kui ülekohtuste üle (Matteuse 5:45). Iiob oli püha mees – ometigi kannatas temagi! Kuid nõnda nagu Jumal kandis Iiobi kõigist kannatustest läbi, kannab Ta meidki, kuigi tulest peame läbi käima ikka.

Sajad jumalasulased saavad kokku ühisteks palvekoosolekuteks ja kõigi nende tunnistus on üks: „Mitte iialgi varem pole rahvast nii palju proovile pandud kui praegu. Saatan möllab kui tulvavesi, uputades Jumala rahvast kõigi hädade, -raskuste, -meeletu kurbuse -ja valuga.“

Saatan kiusas Iiobit ja kiusab ka sind. Võib see siis olla, et ta on taaskord seisnud Jumala ees ja esitanud suuri süüdistusi lõpuaegade koguduse kohta? Võib-olla on ta esitanud Jumalale väljakutse, öeldes: „Viimne tund on käes, aga Sul pole tõelist kogudustki. Sul pole laitmatut pruuti. Sul pole neid tarku neitseid. Tegelikult – enamus neist magab nagunii. Sa vaid vaata neid – materialistlikud, enesekesksed, janunedes rikkuste ja hea elu järele. Kuula vaid nende õpetajaid, kes ütlevad, et nad ei pea millegi pärast muretsema ja kõik saab neil olema, kui nad vaid paluvad. Võta maha oma kaitse, Jumal! Lase ma panen nad proovile. Usu, sul ei jää seda väikest käputäitki pühasid alles. Ma võtan neilt nende töö. Ma löön neid kurbusega. Ma täidan neid hirmu ja rusutuse vaimuga ning ujutan nad üle kiusatustega. Ja sa näed, kuidas see viimane, ärahellitatud põlvkond, laguneb koost. Neis kogudustes pole küll ühtegi Iiobit. Nad on vaid kamp vaimulikke äpusid!“

Mu armsad, seetõttu ütlebki Piibel: „Häda maale ja merele, sest kurat on tulnud alla teie juurde; ta on suures raevus, teades, et tal on aega üürikeseks.” (Ilmutuse 12:12). Osad teist on keset oma katsumusi juba võtnud omaks Iiobi meeleheitliku keele. Te süda kisendab: „Jumal, mida ma küll valesti tegin? Ma ei saa aru, kuidas küll taoline saatus mind tabada sai, kui ma ometigi olen armastanud Sind üle kõige; elanud pühana Su ees ja hoidnud oma südame puhtana, igatsedes vaid Sinu järele. Mul on tunne, et mida lähemale ma Sulle tulen, seda sügavamale raskustesse ma vajun ja seda enam hädasid mind tabab.“

Samas me ei mõista, kui oluline on Jumala jaoks see, et me usaldaks Teda keset kõiki neid hädade tulvasid, mida põrgu me suunas saadab. Sest teate, mis? Saatan ei saa teid näpuotsagagi puutuda ega proovile panna, kui Jumal pole esmalt langetanud kaitsemüüri ja lasknud sel sündida.