HINGE KOSUTAV RÕÕM!
See, mis paljudes tänapäeva kogudustes puudub, on miski, mida kadunud hinged kõige enam vajavad – ehe, hinge kosutav rõõm.
Kuulen kristlasi sageli ütlevat: „Palvetasime ärkamise taevast alla oma kogudusse.“ Kuid ma olen öelnud, et ainuüksi palve läbi pole see võimalik. Taolist ärkamist ei saa tulla enne, kui nii pastor kui ka kogu koguduse rahvas ei janune siiralt Jumala Sõna järele. Nad peavad täielikult alistama oma elud Jumala Sõna juhtimise alla. Me ei saa osa puhtast taevalikust rõõmust enne, kuni üdini puhas Jumala Sõna pole juhtinud meid patutunnetusele, lammutades maha igasuguse uhkuse, eelarvamused ja võlts väärikuse.
Kui Taavet oli sõnakuulmatu Jumala juhtnööride suhtes, kaotas ta ka oma rõõmu Issandas. See rõõm sai taastatud ainuüksi läbi tõelise meeleparanduse, mistõttu ta palvetas: „Pese mind hästi mu süüteost ja puhasta mind mu patust! Sest ma tunnen oma üleastumisi ja mu patt on alati mu ees…Puhasta mind…“ (Psalmid 51:4-5, 9). Ühtlasi palus Taavet sedagi, et ta saaks tagasi selle, mille oli kaotanud: „Anna mulle tagasi rõõmustus sinu päästest.“ (s 14). Usun, et see selgitab nii mõndagi surmavarju kohta, mis paljude koguduste üle laiub. Lühidalt öeldes – seltskonnas leidub pattu. Ja seal, kus on pattu, on võimatu hoida alal Jumala rõõmu. Sest kuidas saakski Püha Vaim valada välja oma rõõmu inimeste üle, kes lubavad endale abielurikkumisi, sõltuvusi ja materialismi, elades nii nagu päästmatud?
Issand kõrvaldas oma au Siilost, kuna sealne ülempreester Eeli keeldus tegelemast patuga Jumala kojas (1 Saamueli 2:22-36). Eeli oli juba harjunud kerge eluga ja kui oled juba kord sõltuvuses naudingutest, ei motiveeri sind miski paljastama pattu. Kuid siis kirjutas Jumal pühakoja ukse kohale „ichabod“, mis tähendab: „au on lahkunud“. Seejärel seadis Ta aga Siilose eeskujuks sellest, mis juhtub kogudusega, kes ignoreerib pattu. Jumala au, ühes kogu rõõmu ja hõiskamisega, levib nii inimeste seas kui kogu Kristuse ihus.
Kuulen kristlasi sageli ütlevat: „Palvetasime ärkamise taevast alla oma kogudusse.“ Kuid ma olen öelnud, et ainuüksi palve läbi pole see võimalik. Taolist ärkamist ei saa tulla enne, kui nii pastor kui ka kogu koguduse rahvas ei janune siiralt Jumala Sõna järele. Nad peavad täielikult alistama oma elud Jumala Sõna juhtimise alla. Me ei saa osa puhtast taevalikust rõõmust enne, kuni üdini puhas Jumala Sõna pole juhtinud meid patutunnetusele, lammutades maha igasuguse uhkuse, eelarvamused ja võlts väärikuse.
Kui Taavet oli sõnakuulmatu Jumala juhtnööride suhtes, kaotas ta ka oma rõõmu Issandas. See rõõm sai taastatud ainuüksi läbi tõelise meeleparanduse, mistõttu ta palvetas: „Pese mind hästi mu süüteost ja puhasta mind mu patust! Sest ma tunnen oma üleastumisi ja mu patt on alati mu ees…Puhasta mind…“ (Psalmid 51:4-5, 9). Ühtlasi palus Taavet sedagi, et ta saaks tagasi selle, mille oli kaotanud: „Anna mulle tagasi rõõmustus sinu päästest.“ (s 14). Usun, et see selgitab nii mõndagi surmavarju kohta, mis paljude koguduste üle laiub. Lühidalt öeldes – seltskonnas leidub pattu. Ja seal, kus on pattu, on võimatu hoida alal Jumala rõõmu. Sest kuidas saakski Püha Vaim valada välja oma rõõmu inimeste üle, kes lubavad endale abielurikkumisi, sõltuvusi ja materialismi, elades nii nagu päästmatud?
Issand kõrvaldas oma au Siilost, kuna sealne ülempreester Eeli keeldus tegelemast patuga Jumala kojas (1 Saamueli 2:22-36). Eeli oli juba harjunud kerge eluga ja kui oled juba kord sõltuvuses naudingutest, ei motiveeri sind miski paljastama pattu. Kuid siis kirjutas Jumal pühakoja ukse kohale „ichabod“, mis tähendab: „au on lahkunud“. Seejärel seadis Ta aga Siilose eeskujuks sellest, mis juhtub kogudusega, kes ignoreerib pattu. Jumala au, ühes kogu rõõmu ja hõiskamisega, levib nii inimeste seas kui kogu Kristuse ihus.