MITTEPALVETAVAD KRISTLASED
Mittepalvetavad kristlased ei taju, millises ohus nad tegelikult on. Sa võid ju vaielda vastu ja öelda: ”Mis seal siis ikka, kui mõned kristlased ei palveta? On nad ju sellest hoolimata usklikud – Jeesuse verega lunastatud, andeks saanud ja teel taevasse. Mis selles siis nii ohtlikku on, kui mõni veidi leigemaks jääb?”
Ma olen enam kui kindel, et me Taevane Isa teab, kui kiiret elu me elame ja kui palju on asju, mis kõik nõuavad me aega ja energiat. Pealegi on kristlased täpselt sama palju hõivatud ja tegusad, kui kes iganes teine. Küll aga on mul raske uskuda, et Jumal võtaks kergelt seda, kui hülgame kõik Tema poolt pakutava, mis läks maksma Talle Ta Poja elu. Jumal on teinud Kristusest meie tugeva torni, kuid ainult need, kes selle juurde „jooksevad“, leiavad sealt varju (vt Õpetussõnad 18:10). Kui sa ei lähe uksest sisse, jääd sa ju välja. Jääd sinna, kus iisraellasedki seisid, kuid Jumal ei kohta enam kedagi uksel. Kõik, mida vajame – pattude andestus, arm keset vajadusi ja jõud, et ületada raskusi - on leitavad vaid seest.
Kujuta vaid ette seda hülgamise valu, mida nii Isa kui Poeg kogevad. Võin täitsa kujutada ette nende omavahelist vestlust: „Mu Poeg, Sind peksti, pilgati, löödi risti ja maeti maha. See kõik tegi mulle nii palju haiget, et ma sulgesin oma silmad selle vaatepildi ees. Ometi viisid Sa täide selle igavesti kestva lepingu, pakkudes vastuvõttu ja ligipääsu igaühele, kes vaid usub Sinusse. Tänu Sulle saavad ka lõpuaegade inimesed tulla mu juurde. Nad võivad saada tugevaks minu jõus, ehitades üles oma usu varud hingevaenlase vastu, kes toob kiusatusi ja püüab neid rajalt maha võtta julmemalt kui eales varem. Samas, kus on kõik me armsad lapsed? Esmaspäev läheb mööda ja me ei näe neid kordagi. Teisipäev jõuab kätte, aga lapsi ei kusagil. Kolmapäev ja ikka ei miskit. Neljapäev, reede ja laupäev lähevad samuti mööda, kuid lapsi pole ikka näha. Pühapäev on ainukene päev, mil’ nad siis tulevad me juurde ja sedagi vaid kirikus olles. Miks nad küll ei tule enam? Kas nad ei armasta meid?“
Jumal esitas selle sama küsimuse ka Aadamale, kui too end Tema eest Eedeni aias peitis: „Kus sa oled?“ (1 Moosese 3:9). Eks Jumal teadis ju ammu, kus Aadam on, kuid ta tahtis Aadama enda käest teada, miks ta oli hüljanud osaduse Jumalaga, püüdes samal ajal näidata talle, et Tema ligiolu eest peitu pugemine võib olla ohtlik.
Pole kahtlustki, et kristlased, kes ei veeda piisavalt aega Isa ligiolus, sattuvad „Sardese seisu“. Issand juhendas Johannest: ”Ja Sardese koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb see, kellel on seitse Jumala vaimu ja seitse tähte: Ma tean su tegusid, et sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud.” (Ilmutuse 3:1)
Ma olen enam kui kindel, et me Taevane Isa teab, kui kiiret elu me elame ja kui palju on asju, mis kõik nõuavad me aega ja energiat. Pealegi on kristlased täpselt sama palju hõivatud ja tegusad, kui kes iganes teine. Küll aga on mul raske uskuda, et Jumal võtaks kergelt seda, kui hülgame kõik Tema poolt pakutava, mis läks maksma Talle Ta Poja elu. Jumal on teinud Kristusest meie tugeva torni, kuid ainult need, kes selle juurde „jooksevad“, leiavad sealt varju (vt Õpetussõnad 18:10). Kui sa ei lähe uksest sisse, jääd sa ju välja. Jääd sinna, kus iisraellasedki seisid, kuid Jumal ei kohta enam kedagi uksel. Kõik, mida vajame – pattude andestus, arm keset vajadusi ja jõud, et ületada raskusi - on leitavad vaid seest.
Kujuta vaid ette seda hülgamise valu, mida nii Isa kui Poeg kogevad. Võin täitsa kujutada ette nende omavahelist vestlust: „Mu Poeg, Sind peksti, pilgati, löödi risti ja maeti maha. See kõik tegi mulle nii palju haiget, et ma sulgesin oma silmad selle vaatepildi ees. Ometi viisid Sa täide selle igavesti kestva lepingu, pakkudes vastuvõttu ja ligipääsu igaühele, kes vaid usub Sinusse. Tänu Sulle saavad ka lõpuaegade inimesed tulla mu juurde. Nad võivad saada tugevaks minu jõus, ehitades üles oma usu varud hingevaenlase vastu, kes toob kiusatusi ja püüab neid rajalt maha võtta julmemalt kui eales varem. Samas, kus on kõik me armsad lapsed? Esmaspäev läheb mööda ja me ei näe neid kordagi. Teisipäev jõuab kätte, aga lapsi ei kusagil. Kolmapäev ja ikka ei miskit. Neljapäev, reede ja laupäev lähevad samuti mööda, kuid lapsi pole ikka näha. Pühapäev on ainukene päev, mil’ nad siis tulevad me juurde ja sedagi vaid kirikus olles. Miks nad küll ei tule enam? Kas nad ei armasta meid?“
Jumal esitas selle sama küsimuse ka Aadamale, kui too end Tema eest Eedeni aias peitis: „Kus sa oled?“ (1 Moosese 3:9). Eks Jumal teadis ju ammu, kus Aadam on, kuid ta tahtis Aadama enda käest teada, miks ta oli hüljanud osaduse Jumalaga, püüdes samal ajal näidata talle, et Tema ligiolu eest peitu pugemine võib olla ohtlik.
Pole kahtlustki, et kristlased, kes ei veeda piisavalt aega Isa ligiolus, sattuvad „Sardese seisu“. Issand juhendas Johannest: ”Ja Sardese koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb see, kellel on seitse Jumala vaimu ja seitse tähte: Ma tean su tegusid, et sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud.” (Ilmutuse 3:1)