KRISTUSE HINGE SUURIM VALU
Mis on suurim valu, mida Kristuse hing võiks eales kogeda? Usun, et selleks on põlvkond, kellele on võimaldatud täielik ja piiramatu ligipääs Tema ligiollu, kuid kes ometi ei kasuta seda.
Jumala rahvas igatses ja janunes aastasadu näha õnnistust, mida meie täna näeme. See sama ligipääs, mis meile on täna võimalikuks tehtud, on miski, mille järgi Mooses nii väga igatses. See sama ligipääs, mida Taavet nägi oma südames, kuid mida kunagi reaalsuses ei kogenud. See sama ligipääs, millest Taaniel kunagi osa ei saanud, kuigi palvetas kolm korda päevas Jumala poole. Me esiisad nägid ette selle ligipääsu võimalikkust meie jaoks ja rõõmustusid sellest. Samas meie, kellele see võrratu and on antud, võtame seda nii iseenesest mõistetavana. Uks on meile avatud, aga me keeldume sellest vahel päevi ja nädalaid sisse minemast. Milline kuritegu! Igakord, kui ignoreerime ligipääsu, mille Jeesus meile lunastas, kõndides külma kõhuga selle uksest mööda, võtame Tema valatud verd väga kergekäeliselt. Issand on öelnud meile, et meil on kõik, mida eales vajame, kui me vaid läheks Tema juurde. Meie aga jätkame selle kalli anni pidevat eiramist.
Jumala Sõna manitseb meid: „Siis mingem Jumala ette siira südamega usukülluses…Pidagem vankumatult kinni lootuse tunnistusest, sest ustav on, kes seda on tõotanud.“ (Heebrealastele 10:22-23). See piiblilõik räägib vägagi selgelt palvest. Jumal õhutab meid: „Tulge minu ligiollu sagedasti! Tehke seda igapäevaselt. Te ei saa hoida alal oma usku, kui ei hoia minu ligi. Kui te ei sisene julgelt minu ligiollu, hakkab ka te usk kõikuma.“
Sa ehk tunned osasid kristlasi, kelle süda põles kord Jeesusele, kes alati veetsid kvaliteetaega koos Jumalaga, uurisid Tema Sõna ja lihtsalt olid Tema palge ees. Nad teadsid, et selleks, et oma usku elus hoida, peab hoidma Tema ligi. Nüüd aga käivad nende samade kristlaste palved heal juhul mõtte tasandil. Või nad jooksevad vaid hetkeks Jumala ligiollu, ütlemaks: „Tere Jumal! Palun juhi mind täna. Armastan Sind, Jeesus. Tšau!“ Nende otsiv ja igatsev süda on kaotsi läinud. Seda isiklikku suhet ja osadust, mis neil kord Jumalaga oli, pole enam. Ja kui sa siis küsid neilt nende hüljatud palveelu kohta, vastavad nad, et elavad usust.
Las ma öelda teile midagi – palveleiged inimesed muutuvad peagi usuleigeteks inimesteks. Mida enam nad hülgavad ligipääsu Jumala ligiollu, eirates kõike Tema poolt pakutavat, seda enam nad ära vajuvad.
Jumala rahvas igatses ja janunes aastasadu näha õnnistust, mida meie täna näeme. See sama ligipääs, mis meile on täna võimalikuks tehtud, on miski, mille järgi Mooses nii väga igatses. See sama ligipääs, mida Taavet nägi oma südames, kuid mida kunagi reaalsuses ei kogenud. See sama ligipääs, millest Taaniel kunagi osa ei saanud, kuigi palvetas kolm korda päevas Jumala poole. Me esiisad nägid ette selle ligipääsu võimalikkust meie jaoks ja rõõmustusid sellest. Samas meie, kellele see võrratu and on antud, võtame seda nii iseenesest mõistetavana. Uks on meile avatud, aga me keeldume sellest vahel päevi ja nädalaid sisse minemast. Milline kuritegu! Igakord, kui ignoreerime ligipääsu, mille Jeesus meile lunastas, kõndides külma kõhuga selle uksest mööda, võtame Tema valatud verd väga kergekäeliselt. Issand on öelnud meile, et meil on kõik, mida eales vajame, kui me vaid läheks Tema juurde. Meie aga jätkame selle kalli anni pidevat eiramist.
Jumala Sõna manitseb meid: „Siis mingem Jumala ette siira südamega usukülluses…Pidagem vankumatult kinni lootuse tunnistusest, sest ustav on, kes seda on tõotanud.“ (Heebrealastele 10:22-23). See piiblilõik räägib vägagi selgelt palvest. Jumal õhutab meid: „Tulge minu ligiollu sagedasti! Tehke seda igapäevaselt. Te ei saa hoida alal oma usku, kui ei hoia minu ligi. Kui te ei sisene julgelt minu ligiollu, hakkab ka te usk kõikuma.“
Sa ehk tunned osasid kristlasi, kelle süda põles kord Jeesusele, kes alati veetsid kvaliteetaega koos Jumalaga, uurisid Tema Sõna ja lihtsalt olid Tema palge ees. Nad teadsid, et selleks, et oma usku elus hoida, peab hoidma Tema ligi. Nüüd aga käivad nende samade kristlaste palved heal juhul mõtte tasandil. Või nad jooksevad vaid hetkeks Jumala ligiollu, ütlemaks: „Tere Jumal! Palun juhi mind täna. Armastan Sind, Jeesus. Tšau!“ Nende otsiv ja igatsev süda on kaotsi läinud. Seda isiklikku suhet ja osadust, mis neil kord Jumalaga oli, pole enam. Ja kui sa siis küsid neilt nende hüljatud palveelu kohta, vastavad nad, et elavad usust.
Las ma öelda teile midagi – palveleiged inimesed muutuvad peagi usuleigeteks inimesteks. Mida enam nad hülgavad ligipääsu Jumala ligiollu, eirates kõike Tema poolt pakutavat, seda enam nad ära vajuvad.