JEESUSE RÕÕM
Kus iganes Jumala Sõna austatakse, on vältimatu ka eheda „Jeesuse rõõmu“ välja valamine.
Nehemja ja Esra ütlesid neile, kes olid pöördunud tagasi Jeruusalemma: „Te olete olnud elevil Jumala Sõnast – olete janunenud selle järele, armastanud seda ja lasknud sel teha tööd oma südameis. Olete parandanud meelt, nutnud ja leinanud ning Jumalal on hea meel teie üle. Kuid nüüd on aeg rõõmustada! Võtke oma taskurätikud ja pühkige ära kõik pisarad. Nüüd on aeg suureks rõõmuks ja hõiskamiseks.“ (vt Nehemja 8:9-10).
Jumala au langes Iisraeli laste peale ja inimesed veetsid järgnevad 7 päeva rõõmutsedes: „Siis läks kogu rahvas sööma ja jooma…ja pidama suurt rõõmupidu, sest nad mõistsid sõnu, mis neile oli teatavaks tehtud.“ (Nehemja 8:12). Heebreakeelne tähendus sõnale „rõõmupidu“ on „lust, lõbu, rõõmustamine, õnn“. Taoline rõõmustamine ei tähenda ainuüksi head tunnet, vaid üht seesmist rõõmu ja sügavat joovastustunnet. Igas ühes meis võib see väljenduda erinevalt, kuna taoline rõõm pulbitseb sügaval me sisemuses. Kuid kõigile meie ümber on selge, et meie rõõmuallikas lähtub taevast.
Millal iganes Iisraeli rahvas pöördus tagasi patu ja ebajumalateenistuse juurde, kõrvaldas Issand nende rõõmu: „Ma lõpetan kõik ta rõõmu.“ (Hoosea 2:13). „Ja ma kaotan nende keskelt lustihääle ja rõõmuhääle…Kogu see maa muutub varemeiks…“ (Jeremija 25:10-11). Oli aegu, kus Iisraeli rahvas teeskles rõõmu, et püüda varjata oma rahva patte. Me näeme seda üsnagi palju ka tänapäeva kogudustes. Me võime küll kuulda Jumala Sõna kuulutust, laulu, tantsu, erinevaid vaimulikke ilminguid ja kärtsu ülistust, kuid need, kes armastavad Jumala Sõna, jagavad üsnagi ruttu ära, kas sellest kõigest peegelduv rõõm on ka ehe või mitte.
Sulle võib meenuda iisraellaste hõiskamine, kui nad ümber kuldvasika tantsisid. Kui Joosua oma rahvast kuulis, ütles ta: „Leeris on sõjakisa!“ (2 Moosese 32:17). Kuid Mooses vastas: „Ei see ole võiduhüüd… mina kuulen lauluhäält.” (2 Moosese 32:18) Ehk teisisõnu ütles Mooses: „See on nende inimeste hääl, kes on veel endiselt seotud; kes ei ole veel oma patuga tegelenud.“ Kullast oli saanud Iisraeli jumal ja see pani rahva hõiskama. Samas oli see võltsi rõõmu hüüd – hääl, mis andis märku Jumala eelseisvast kohtumõistmisest.
Nehemja ja Esra ütlesid neile, kes olid pöördunud tagasi Jeruusalemma: „Te olete olnud elevil Jumala Sõnast – olete janunenud selle järele, armastanud seda ja lasknud sel teha tööd oma südameis. Olete parandanud meelt, nutnud ja leinanud ning Jumalal on hea meel teie üle. Kuid nüüd on aeg rõõmustada! Võtke oma taskurätikud ja pühkige ära kõik pisarad. Nüüd on aeg suureks rõõmuks ja hõiskamiseks.“ (vt Nehemja 8:9-10).
Jumala au langes Iisraeli laste peale ja inimesed veetsid järgnevad 7 päeva rõõmutsedes: „Siis läks kogu rahvas sööma ja jooma…ja pidama suurt rõõmupidu, sest nad mõistsid sõnu, mis neile oli teatavaks tehtud.“ (Nehemja 8:12). Heebreakeelne tähendus sõnale „rõõmupidu“ on „lust, lõbu, rõõmustamine, õnn“. Taoline rõõmustamine ei tähenda ainuüksi head tunnet, vaid üht seesmist rõõmu ja sügavat joovastustunnet. Igas ühes meis võib see väljenduda erinevalt, kuna taoline rõõm pulbitseb sügaval me sisemuses. Kuid kõigile meie ümber on selge, et meie rõõmuallikas lähtub taevast.
Millal iganes Iisraeli rahvas pöördus tagasi patu ja ebajumalateenistuse juurde, kõrvaldas Issand nende rõõmu: „Ma lõpetan kõik ta rõõmu.“ (Hoosea 2:13). „Ja ma kaotan nende keskelt lustihääle ja rõõmuhääle…Kogu see maa muutub varemeiks…“ (Jeremija 25:10-11). Oli aegu, kus Iisraeli rahvas teeskles rõõmu, et püüda varjata oma rahva patte. Me näeme seda üsnagi palju ka tänapäeva kogudustes. Me võime küll kuulda Jumala Sõna kuulutust, laulu, tantsu, erinevaid vaimulikke ilminguid ja kärtsu ülistust, kuid need, kes armastavad Jumala Sõna, jagavad üsnagi ruttu ära, kas sellest kõigest peegelduv rõõm on ka ehe või mitte.
Sulle võib meenuda iisraellaste hõiskamine, kui nad ümber kuldvasika tantsisid. Kui Joosua oma rahvast kuulis, ütles ta: „Leeris on sõjakisa!“ (2 Moosese 32:17). Kuid Mooses vastas: „Ei see ole võiduhüüd… mina kuulen lauluhäält.” (2 Moosese 32:18) Ehk teisisõnu ütles Mooses: „See on nende inimeste hääl, kes on veel endiselt seotud; kes ei ole veel oma patuga tegelenud.“ Kullast oli saanud Iisraeli jumal ja see pani rahva hõiskama. Samas oli see võltsi rõõmu hüüd – hääl, mis andis märku Jumala eelseisvast kohtumõistmisest.