MÄRKIDE KEEL

Mis oli esimene asi, mida Jeesus tegi, kui kurt mees Ta juurde toodi? Jeesus viis ta rahvahulgast kõrvale (Markuse 7:33). Jeesus teadis koheselt, mida see kurt mees vajas. Ta igatses isikliku puudutuse ja kogemuse järele. Ta ei tahtnud leppida millegagi, mida „teised“ olid leidnud, vaid tahtis kogeda midagi ehedat ja reaalset iseenda jaoks. Ta tahtis, et Jeesus avaks ta kõrvad ja päästaks ta keele valla ja see pidi juhtuma vaid nende kahe vahel.

Kui oled aastaid Jumalat teeninud, siis las ma küsida su käest midagi: on ju nii, et see vastab tõele ka sinu puhul, kui vaatad ajas tagasi ja meenutad oma üleloomulikku kohtumist Jeesusega? Ta puudutas sind ja sa kogesid seda. See kogemus ei tulnud mitte kellegi teise kaudu; mitte ühegi inimese ütlemise peale. See tuli seetõttu, et kogesid Kristust isiklikult. Seetõttu oled ka kindel selles, mida Temaga omad ja jagad.

Jeesus teadis, et ka see mees vajab taolist kohtumist, mistõttu Ta kõnetas meest tema enda keeles – märkide keeles. Ta „pistis oma sõrmed ta kõrvadesse, sülitas ja puudutas ta keelt.“ (Markuse 7:33). Kujutad sa ette, mis võis toimuda selle kurdi mehe meeltes? Ta võis eeldavasti mõelda: „Ta ei esita mulle mingeid küsimusi ega süüdista mind. Ta teab täpselt, millest olen läbi läinud. Ta teab, et ma pole Teda hüljanud. Ta teab, et tahan kuulda Ta häält ja suhelda Temaga otse. Ta teab, et mu süda tahab kiita Teda. Kuid ma ei saa teha ühtegi neist asjadest, kui ei koge Tema imelist puudutust. Ta peab teadma, et ma tahan seda.“

Meie Päästja näitab samasugust kaastunnet üles ka meie päästmata lähedaste suhtes. Ta ei tee kellestki naerualust. Mõtle, kui kannatlik ja hooliv Ta oli Tarsose Sauluse suhtes! Selle hästi tuntud mehe jaoks oli valmis pandud imeline kohtumine Jeesusega. Kristus oleks võinud minna ta juurde ükskõik, millal. Ta oleks võinud võtta Sauluse rajalt maha keset Stefanose kividega surnuks viskamist, tehes seda suurte rahvahulkade ees. Ta oleks võinud teha Sauli pöördumisest suure numbri, aga Ta ei teinud (vt Apostlite teod 9:1-19).