VÄIKESED ASJAD by Gary Wilkerson
Saalomon kirjutas: „Võtke meile kinni rebased, väikesed rebased, kes rikuvad viinamägesid, sest meie viinamäed õitsevad!“ (Ülemlaul 2:15). Saalomon hoiatas meid, et sageli need on need väikesed, tüütud asjad, mis takistavad meil järgida Jumala kutset ja ülevoolavalt rikast elu Temas.
Mäletad sa veel seda aega, mil’ andsid oma elu Jeesusele? Nii nagu paljud teisedki värsked kristlased, kogesid ehk sinagi oma südames üht sihti ja eesmärki. Kogesid Jumala tervendavat armastust ja igatsesid jagada seda teistegagi, evangeliseerides, lepitades ja teenides. Oma uues elus edasi liikudes hakkasid paremini eristama oma rolle Jumala kuningriigis ja oma ande, millega Teda teenida. Võib-olla kogesid isegi mingis võtmes kutset jumalariigitööle. Kuid siis märkasid midagi kummalist sündimas. Sinu ainukeskne tähelepanu Jeesusele sai pea igapäevaselt häiritud kõigi teiste tegemiste ja toimetuste poolt. Mingid väikesed asjad kerkisid üles, mis nõudsid su tähelepanu ja sa hakkasid tasapisi kaotama oma fookust Jeesuselt.
Mu isa, David Wilkerson, oli enam kui tuttav selle osaga kristlikust elust. Ta oli otsustanud omada väga lähedast suhet Jumalaga läbi palve ja miski ei saanud teda sellest tagasi hoida. Isa tavapärane palveaeg oli 2-4 tundi päevas, vahel vajadusel ka terve päeva ning me kõik teadsime, et sel ajal ei tohi teda segada.
See, kui oluline on fokuseeritud tähelepanu rakendamine, tuleb eriti hästi esile Wallenda pere näitel, kes on seitse põlvkonda jutti olnud köiel käijad. Vaid veidi üle aasta tagasi lisas Nik Wallenda oma legendaarse pere pärandisse veel ühe pärli, kõndides Grand Canyonis mööda köit üle sügava kuristiku. Tol päeval puhus vinge tuul ja Nik polnud päris kindel kogu ettevõtmise suhtes. Kui ta aga lõpuks otsustas, et teeb selle siiski ära, oli ta tähelepanu laserkindlalt paigas. Ta tõusis sinna kõrgustesse sellise olemisega, et kõik olid hämmingus. Kogu meedia meeskond oli vait, kui sukk ja kõigi kaamerasilmad olid fokuseeritud Niki palgele. Iga tema hingetõmme oli sünkroonis tema ülesandega ja tol päeval vingelt puhuvad tuuled ei saanud ta tähelepanust grammigi. Latt käes sammus ta köie poole ja kõndis üle selle sügava kuristiku hetkekski tähelepanu kaotamata.
Nik Wallenda keskendumisest sõltus sõna otseses mõttes elu või surm. Samas meil, kui Jumala kogudusel, on veelgi kõrgem kutsumine, mistõttu küsimus on – on’s meil ka samasugune laserkiire fookus? Või kui sageli on võtnud meid häirivad tegurid maad päevadeks, kuudeks või isegi aastateks, mil oleme lihtsalt kulgenud keset keskpärast elu?
Mäletad sa veel seda aega, mil’ andsid oma elu Jeesusele? Nii nagu paljud teisedki värsked kristlased, kogesid ehk sinagi oma südames üht sihti ja eesmärki. Kogesid Jumala tervendavat armastust ja igatsesid jagada seda teistegagi, evangeliseerides, lepitades ja teenides. Oma uues elus edasi liikudes hakkasid paremini eristama oma rolle Jumala kuningriigis ja oma ande, millega Teda teenida. Võib-olla kogesid isegi mingis võtmes kutset jumalariigitööle. Kuid siis märkasid midagi kummalist sündimas. Sinu ainukeskne tähelepanu Jeesusele sai pea igapäevaselt häiritud kõigi teiste tegemiste ja toimetuste poolt. Mingid väikesed asjad kerkisid üles, mis nõudsid su tähelepanu ja sa hakkasid tasapisi kaotama oma fookust Jeesuselt.
Mu isa, David Wilkerson, oli enam kui tuttav selle osaga kristlikust elust. Ta oli otsustanud omada väga lähedast suhet Jumalaga läbi palve ja miski ei saanud teda sellest tagasi hoida. Isa tavapärane palveaeg oli 2-4 tundi päevas, vahel vajadusel ka terve päeva ning me kõik teadsime, et sel ajal ei tohi teda segada.
See, kui oluline on fokuseeritud tähelepanu rakendamine, tuleb eriti hästi esile Wallenda pere näitel, kes on seitse põlvkonda jutti olnud köiel käijad. Vaid veidi üle aasta tagasi lisas Nik Wallenda oma legendaarse pere pärandisse veel ühe pärli, kõndides Grand Canyonis mööda köit üle sügava kuristiku. Tol päeval puhus vinge tuul ja Nik polnud päris kindel kogu ettevõtmise suhtes. Kui ta aga lõpuks otsustas, et teeb selle siiski ära, oli ta tähelepanu laserkindlalt paigas. Ta tõusis sinna kõrgustesse sellise olemisega, et kõik olid hämmingus. Kogu meedia meeskond oli vait, kui sukk ja kõigi kaamerasilmad olid fokuseeritud Niki palgele. Iga tema hingetõmme oli sünkroonis tema ülesandega ja tol päeval vingelt puhuvad tuuled ei saanud ta tähelepanust grammigi. Latt käes sammus ta köie poole ja kõndis üle selle sügava kuristiku hetkekski tähelepanu kaotamata.
Nik Wallenda keskendumisest sõltus sõna otseses mõttes elu või surm. Samas meil, kui Jumala kogudusel, on veelgi kõrgem kutsumine, mistõttu küsimus on – on’s meil ka samasugune laserkiire fookus? Või kui sageli on võtnud meid häirivad tegurid maad päevadeks, kuudeks või isegi aastateks, mil oleme lihtsalt kulgenud keset keskpärast elu?