KÄIES VALGUSES
„Käige, kuni teil valgus on, et teid ei tabaks pimedus.“ (Johannese 12:35) Antud kontekstis tähendab pimedus „vaimset pimedust, segadust, selguse kaotamist, süngust“. Esiti olin üllatunud, et mis mõttes saab pimedus olla nende üle, kes armastavad Jeesust? Kuidas on üldse võimalik, et pimedus saab tulla Jumala rahva üle?
Siinkohal pean kohe algul tunnistama, et olen olnud üle ujutatud Jeesuse valgusest. Oma enam kui 50-aastase teenistusaja jooksul olen näinud, kuidas Jumala vägi on äratanud ellu vaimselt surnuid. Olen näinud, kuidas paljud on tõusnud sõltuvuste ja alkoholi haudadest. Minu raamat „Rist ja pussikangelased“ ainult Jumala imet-tegevast väest räägibki. Olen terve oma elu näinud, kuidas nö „elavad surnud“ on ärganud ellu läbi Jumala ülestõstva väe.
Olen näinud ka mitmeid teisi valguskiiri alates Jumala valgust toovatest nimedest, Tema Uue Testamendi tõotustest kuni Tema prohvetlike sõnumite täitumiseni välja. Ühtpidi olen näinud kõike, mida Johannese evangeeliumi 12 ptk kirjeldab ja enamgi veel. On ilmselge, et Jumal on ilmutanud oma rahvale täna seda, mida tolle aja juudid ei näinud. Teame mitte vaid Piibli, aga ka isikliku kogemuse põhjal, et Jumal on valmistanud erilisi asju nende jaoks, kes Teda armastavad. Meile on antud nende asjade järgimiseks Uus Testament ja Püha Vaim, kes õpetab meid. Nii et meile on antud „paremad tõotused“, et saaksime osa Tema jumalikust loomusest.
Lisaks sellele on meile kingitud ka võitud õpetajad, pastorid, evangelistid ja prohvetid, kes täidavad ülevoolavalt me südamed valgusega. Nad immutavad meid läbi tõega, täidavad Jumala auliste tõotustega ning tuletavad meile meelde Jumala ustavust, mis kannab meid ikka ja jälle. Seetõttu tahaks küsida: kuidas on kõigi nende õnnistuste juures siiski võimalik omada pimeduse pilvi enda ale?
Tavaliselt, kui mõtleme vaimse pimeduse peale, mõtleme kohe ateistide peale. Või siis ärakurnatud, patust läbi imbunud patuste peale, kes kobavad ebakindlalt oma mures ja tühjuses. Kuid see pole üldse mitte see pimedus, millest Jeesus Johannese 12 ptk’s räägib. Ei. Tema räägib pimeduse pilvest, mis on täis segadust, vaimset pimedust, otsustamatust, hämarat meelt ja vaimu ja see kõik see tuleb usklike üle.
Kui need ajad tulevad ja me oleme ümberpiiratud kiusatustest või meeleheitest, peame ütlema täie kindlusega: „Sa oled läbi ajaloo päästnud oma sulaseid üleloomulikult. Tee seda veelkord ja las Su jõud saada tugevuseks keset mu nõtrust.“
Siinkohal pean kohe algul tunnistama, et olen olnud üle ujutatud Jeesuse valgusest. Oma enam kui 50-aastase teenistusaja jooksul olen näinud, kuidas Jumala vägi on äratanud ellu vaimselt surnuid. Olen näinud, kuidas paljud on tõusnud sõltuvuste ja alkoholi haudadest. Minu raamat „Rist ja pussikangelased“ ainult Jumala imet-tegevast väest räägibki. Olen terve oma elu näinud, kuidas nö „elavad surnud“ on ärganud ellu läbi Jumala ülestõstva väe.
Olen näinud ka mitmeid teisi valguskiiri alates Jumala valgust toovatest nimedest, Tema Uue Testamendi tõotustest kuni Tema prohvetlike sõnumite täitumiseni välja. Ühtpidi olen näinud kõike, mida Johannese evangeeliumi 12 ptk kirjeldab ja enamgi veel. On ilmselge, et Jumal on ilmutanud oma rahvale täna seda, mida tolle aja juudid ei näinud. Teame mitte vaid Piibli, aga ka isikliku kogemuse põhjal, et Jumal on valmistanud erilisi asju nende jaoks, kes Teda armastavad. Meile on antud nende asjade järgimiseks Uus Testament ja Püha Vaim, kes õpetab meid. Nii et meile on antud „paremad tõotused“, et saaksime osa Tema jumalikust loomusest.
Lisaks sellele on meile kingitud ka võitud õpetajad, pastorid, evangelistid ja prohvetid, kes täidavad ülevoolavalt me südamed valgusega. Nad immutavad meid läbi tõega, täidavad Jumala auliste tõotustega ning tuletavad meile meelde Jumala ustavust, mis kannab meid ikka ja jälle. Seetõttu tahaks küsida: kuidas on kõigi nende õnnistuste juures siiski võimalik omada pimeduse pilvi enda ale?
Tavaliselt, kui mõtleme vaimse pimeduse peale, mõtleme kohe ateistide peale. Või siis ärakurnatud, patust läbi imbunud patuste peale, kes kobavad ebakindlalt oma mures ja tühjuses. Kuid see pole üldse mitte see pimedus, millest Jeesus Johannese 12 ptk’s räägib. Ei. Tema räägib pimeduse pilvest, mis on täis segadust, vaimset pimedust, otsustamatust, hämarat meelt ja vaimu ja see kõik see tuleb usklike üle.
Kui need ajad tulevad ja me oleme ümberpiiratud kiusatustest või meeleheitest, peame ütlema täie kindlusega: „Sa oled läbi ajaloo päästnud oma sulaseid üleloomulikult. Tee seda veelkord ja las Su jõud saada tugevuseks keset mu nõtrust.“