VÕTTES VASTU TEMA ARMU
Jeesus rääkis Matteuse 18:23-35 ühe tähendamissõna, et tuua meile näide ustavast ja andekast sulasest, kes korraga osutus suurimaks võlglaseks üldse. Tegu oli kellegagi, kes oli täis valesid motiive ja kes ei väärinud vähimalgi määral armu või kaastunnet. Ometi andis ta peremees talle andeks – just nii nagu Jeesus on andestanud sulle ja mulle.
Las ma öelda midagi meeleparanduse kohta. Meeleparanduse kontseptsioon peitub sageli kui ümberpööramises. See räägib 180-kraadidest ümberpööramisest oma endistelt teedelt. Ühtlasi öeldakse, et meeleparandusega peaks kaasas käima ehe, jumalakartlik kurvastus.
Kuid nagu ikka, Uus Testament viib siingi Vana Testamendi mõtte pisut kaugemale. Meeleparandus tähendab palju enamat, kui vaid pöördumist oma lihalikest pattudest. Enamat, kui oma mineviku üle kurvastamist ja kahetsust Issandale meelepaha valmistamise pärast. Jeesuse toodud tähendamissõnale tuginedes tähendab meeleparandus pöördumist haiglaslikust mõtteviisist, mis laseb meil uskuda, et saame ise oma patte kuidagi heastada. See haigus vaevab miljoneid usklikke. Mil iganes taolised kristlased pattu langevad, mõtlevad nad: „Küll ma saan Issandaga asjad korda. Valan Ta ees kõige ehedamaid pisaraid, palun siiramaid palveid ja loen rohkem Piiblit. Annan endast kõik, et heastada see Jumala ees.“ Kuid see on võimatu. Taoline mõtteviis viib aga välja vaid ühte punkti – lootusetu meeleheiteni. Taolised inimesed maadlevad ja põruvad pidevalt, leppides lõpuks võlts rahuga. Nad püüdlevad mingi lääge pühaduse poole, mis on nende endi loodud, veendes endid vaid vales.
Ütle mulle, mis päästis su? Su pisarad ja siirad palved? Tohutu kahetsus Jumala kurvastamise pärast? Su ehe soov pöörduda oma patust? Ei! See polnud mitte ükski neist. Ainuüksi Jumala arm oli see, mis sind päästis. Ja nii nagu see sulane seal tähendamissõnas, polnud ka sina seda armu ära teeninud. Muide, sa pole isegi praegu seda väärt, ükskõik, kui püha elu sa ka ei elaks.
Olgu siinkohal toodud välja lihtne mudel meeleparanduseks: „Pean igaveseks loobuma igast mõttest, mis ütleb, et saan eales Jumalale tasuda. Ma ei suuda eales teenida tegudega välja Tema armu. Seega, mitte ükski mu jõupingutus ega hea tegu ei suuda pühkida ära minu pattu. Seetõttu pean lihtsalt võtma vastu Tema armu, sest see on ainus tee pääste ja vabaduseni.“
Las ma öelda midagi meeleparanduse kohta. Meeleparanduse kontseptsioon peitub sageli kui ümberpööramises. See räägib 180-kraadidest ümberpööramisest oma endistelt teedelt. Ühtlasi öeldakse, et meeleparandusega peaks kaasas käima ehe, jumalakartlik kurvastus.
Kuid nagu ikka, Uus Testament viib siingi Vana Testamendi mõtte pisut kaugemale. Meeleparandus tähendab palju enamat, kui vaid pöördumist oma lihalikest pattudest. Enamat, kui oma mineviku üle kurvastamist ja kahetsust Issandale meelepaha valmistamise pärast. Jeesuse toodud tähendamissõnale tuginedes tähendab meeleparandus pöördumist haiglaslikust mõtteviisist, mis laseb meil uskuda, et saame ise oma patte kuidagi heastada. See haigus vaevab miljoneid usklikke. Mil iganes taolised kristlased pattu langevad, mõtlevad nad: „Küll ma saan Issandaga asjad korda. Valan Ta ees kõige ehedamaid pisaraid, palun siiramaid palveid ja loen rohkem Piiblit. Annan endast kõik, et heastada see Jumala ees.“ Kuid see on võimatu. Taoline mõtteviis viib aga välja vaid ühte punkti – lootusetu meeleheiteni. Taolised inimesed maadlevad ja põruvad pidevalt, leppides lõpuks võlts rahuga. Nad püüdlevad mingi lääge pühaduse poole, mis on nende endi loodud, veendes endid vaid vales.
Ütle mulle, mis päästis su? Su pisarad ja siirad palved? Tohutu kahetsus Jumala kurvastamise pärast? Su ehe soov pöörduda oma patust? Ei! See polnud mitte ükski neist. Ainuüksi Jumala arm oli see, mis sind päästis. Ja nii nagu see sulane seal tähendamissõnas, polnud ka sina seda armu ära teeninud. Muide, sa pole isegi praegu seda väärt, ükskõik, kui püha elu sa ka ei elaks.
Olgu siinkohal toodud välja lihtne mudel meeleparanduseks: „Pean igaveseks loobuma igast mõttest, mis ütleb, et saan eales Jumalale tasuda. Ma ei suuda eales teenida tegudega välja Tema armu. Seega, mitte ükski mu jõupingutus ega hea tegu ei suuda pühkida ära minu pattu. Seetõttu pean lihtsalt võtma vastu Tema armu, sest see on ainus tee pääste ja vabaduseni.“