NELIPÜHAPÄEVA TUNNUS
Enamus nelipühapäeva kirjeldavad jutlused keskenduvad eelkõige imedele ja tunnustähtedele, mida jüngrid korda saatsid. Või siis rõhutatakse neid 3000 inimest, kes ühe päevaga päästetud said, või räägitakse neist hargnevatest tulekeeltest, mis ilmusid. Samas ei kuule me aga midagi sellest ühest sündmusest, millest sai suurim ime üle kõigi ja mis saatis suured rahvahulgad tagasi oma rahvaste juurde elava ja eksimatu pildiga sellest, kes Jeesus on.
Te kõik olete kuulnud imedest ja tunnustähtedest. Kuid las ma rääkida teile selle loo ”imelistest tunnustest”. Üle öö ilmusid Jeruusalemma ja seda ümbritsevate piirkondade kodude ette sildid ”Müüa”. Piibel ütleb: ”Kõik usklikud olid üheskoos ja kõik oli neil ühine. Omandi ja vara nad müüsid ära ning jagasid raha igaühele sedamööda, kuidas keegi vajas…Nende seas ei olnud keegi puuduses, sest kõik, kes olid maade või majade omanikud, tõid müümisel saadud raha ja panid apostlite jalge ette. Igaühele jagati siis sedamööda, kuidas keegi vajas.” (Apostlite teod 2:44-45; 4:34-35).
Kujutate te ette seda vaatepilti Jeruusalemmas? Suurel hulgal maju ja põllumaid said korraga maha müüdud, nii nagu majapidamisasjadki: mööbel, riided, kunst, potid-pannid jms. Tänavatel, turuplatsidel ja igas linnaväravas oli kindlasti sadu silte tekstiga: „Müüa“. Eeldavasti oli tegu suurima kirbukaga kogu Jeruusalemma ajaloos.
Piiblis pole küll kusagil viidet selle kohta, et majad, mis maha müüdi, olid nende omanike peamisteks eluasemeteks. Ka pole ühtki viidet nö kommuuni elule. Kui see oleks nii olnud, oleks see pannud tohutu koorma koguduse õlgadele. Küll aga andis Jumala Sõna selge korralduse kanda hoolt oma pere ja laste eest. Need usklikud poleks saanud seda korraldust täita, kui neil poleks olnud oma kodusid. Pealegi võime me Piiblist lugeda, et nad käisid üksteise juures kodu korda osadust pidamas, murdes seal leiba (vt Apostlite teod 2:46). Nii et ilmselgelt olid neil kodud olemas.
Seega, asjad, mida nad müüsid, olid asjad, mis neil endil olid üle ja mis ületasid nende endi vajadused. Nad ei vajanud neid ellujäämiseks. Teatud juhtudel võis muidugi olla, et vara oli peremehele kui koormaks, kuid nad müüsid oma asjad, said selle eest raha ja annetasid selle kogudusele, et toetada leskesid, orbe ja kodutuid.
Vot see oli tõeline nelipühapäeva tunnus. Maailm nägi neid Jumala poolt väestatud usklikke armastamas üksteist, müümas oma vara ja aitamas vajadustes olijaid. Ja see oli just see, mida Püha Vaim neilt ootas. Ta igatses elava tunnistuse järele Jumala armastusest, mis oleks nähtav ka maailmale. Nad kuulutasid Kristuse evangeeliumi oma tegudega.
Te kõik olete kuulnud imedest ja tunnustähtedest. Kuid las ma rääkida teile selle loo ”imelistest tunnustest”. Üle öö ilmusid Jeruusalemma ja seda ümbritsevate piirkondade kodude ette sildid ”Müüa”. Piibel ütleb: ”Kõik usklikud olid üheskoos ja kõik oli neil ühine. Omandi ja vara nad müüsid ära ning jagasid raha igaühele sedamööda, kuidas keegi vajas…Nende seas ei olnud keegi puuduses, sest kõik, kes olid maade või majade omanikud, tõid müümisel saadud raha ja panid apostlite jalge ette. Igaühele jagati siis sedamööda, kuidas keegi vajas.” (Apostlite teod 2:44-45; 4:34-35).
Kujutate te ette seda vaatepilti Jeruusalemmas? Suurel hulgal maju ja põllumaid said korraga maha müüdud, nii nagu majapidamisasjadki: mööbel, riided, kunst, potid-pannid jms. Tänavatel, turuplatsidel ja igas linnaväravas oli kindlasti sadu silte tekstiga: „Müüa“. Eeldavasti oli tegu suurima kirbukaga kogu Jeruusalemma ajaloos.
Piiblis pole küll kusagil viidet selle kohta, et majad, mis maha müüdi, olid nende omanike peamisteks eluasemeteks. Ka pole ühtki viidet nö kommuuni elule. Kui see oleks nii olnud, oleks see pannud tohutu koorma koguduse õlgadele. Küll aga andis Jumala Sõna selge korralduse kanda hoolt oma pere ja laste eest. Need usklikud poleks saanud seda korraldust täita, kui neil poleks olnud oma kodusid. Pealegi võime me Piiblist lugeda, et nad käisid üksteise juures kodu korda osadust pidamas, murdes seal leiba (vt Apostlite teod 2:46). Nii et ilmselgelt olid neil kodud olemas.
Seega, asjad, mida nad müüsid, olid asjad, mis neil endil olid üle ja mis ületasid nende endi vajadused. Nad ei vajanud neid ellujäämiseks. Teatud juhtudel võis muidugi olla, et vara oli peremehele kui koormaks, kuid nad müüsid oma asjad, said selle eest raha ja annetasid selle kogudusele, et toetada leskesid, orbe ja kodutuid.
Vot see oli tõeline nelipühapäeva tunnus. Maailm nägi neid Jumala poolt väestatud usklikke armastamas üksteist, müümas oma vara ja aitamas vajadustes olijaid. Ja see oli just see, mida Püha Vaim neilt ootas. Ta igatses elava tunnistuse järele Jumala armastusest, mis oleks nähtav ka maailmale. Nad kuulutasid Kristuse evangeeliumi oma tegudega.