SUUR ÄRALANGEMINE
Tänapäeval toimub suur äralangemine usust ja Jumalast. Paulus hoiatas selle eest, öeldes: „Ärgu ükski teid mingil kombel petku! Sest see ei juhtu enne, kui on tulnud ärataganemine ja ilmunud seadusevastane inimene, hukatuse poeg.“ (2 Tessalooniklastele 2:3).
Jumal toob meile Vanast Testamendis näite, mis saab neist, kes langevad ära ja kaotavad usu Jumala väesse. 2 Ajaraamatus seisis kuningas Aasa silmitsi miljoni-pealise Etioopia armeega. Kuid kuningal oli palju usku: „Ja Aasa hüüdis Issanda, oma Jumala poole ning ütles: „Issand! Ei ole peale sinu ühtegi, kes suudaks jõuetut aidata tugeva vastu! Aita meid, Issand, meie Jumal, sest me toetume sinule ja oleme tulnud sinu nimel selle hulga vastu! Issand! Sina oled meie Jumal.” (2 Ajaraamatu 14:10) Mis edasi sai? „Siis Issand lõi etiooplasi Aasa ja Juuda ees.“ (2 Ajaraamatu 14:12) Milline suur usk Aasal oli! Veel aastaid hiljemgi „sõda ei olnud kuni Aasa kolmekümne viienda valitsemisaastani.“ (2 Ajaraamatu 15:19) Aasa elas aastaid oma elu, uskudes Jumalasse ja see tõi ka Jumala soosingu Juuda üle. Suur rahu valitses kogu selle maa üle, saades tunnistuseks kogu maailmale. Peagi voolas terve suur hulk näljaseid inimesi Juudasse, kuna nad teadsid, et Aasa elab koos Jumalaga.
Kuid siis, Aasa 36-valitsusaasta ajal, seisis ta silmitsi järgmise kriisiga. Iisraeli kuningas tõusis Juuda vastu, et vallutada Raama ja lõigata läbi kõik kaubateed Jeruusalemma ja Jeruusalemmast. Nende plaan oli panna Juuda nälgima kuni alistumiseni. Aasa oli täiesti haavatav, kuid selles kriisis ei toetunud ta enam Jumalale. Selle asemel, et paluda Jumala nõu ja juhtnööre, pöördus ta hoopis Süüria kuninga poole. Vastutasuks Süüria abi eest, avas Aasa Iisraeli „varalaeka“, tühjendades selle kogu rahva hõbedast ja kullast.
Juuda küll pääses oma vaenlase käest, aga mitte tänu Jumalale. Kogu au läks Süüria võõrvägedele ja Juuda tunnistus Jumala väest kogu maailmale oli kadunud. Üks Jumala prohvetitest läks Aasa juurde üsna salvava sõnumiga: „Sa toetusid Süüria kuningale ega toetunud Issandale, oma Jumalale…Sest Issanda silmad jälgivad kogu maad, et võimsasti aidata neid, kes siira südamega hoiavad tema poole. Seda sa tegid rumalasti, sest nüüdsest peale on sul sõjad.” (2 Ajaraamatu 16:7, 9).
Usun, et paljud tänapäeva kristlased on hädas samadel põhjustel, mille pärast Aasagi oli. Nende hinges käib lahing, kuna nad on vahetanud usu iseenda lootmise peale. Kuid fakt on see, et ükski Jeesuse järgija ei saa omada usku mõnda muusse allikasse, omades samal ajal rahu. See pole võimalik.
Jumal toob meile Vanast Testamendis näite, mis saab neist, kes langevad ära ja kaotavad usu Jumala väesse. 2 Ajaraamatus seisis kuningas Aasa silmitsi miljoni-pealise Etioopia armeega. Kuid kuningal oli palju usku: „Ja Aasa hüüdis Issanda, oma Jumala poole ning ütles: „Issand! Ei ole peale sinu ühtegi, kes suudaks jõuetut aidata tugeva vastu! Aita meid, Issand, meie Jumal, sest me toetume sinule ja oleme tulnud sinu nimel selle hulga vastu! Issand! Sina oled meie Jumal.” (2 Ajaraamatu 14:10) Mis edasi sai? „Siis Issand lõi etiooplasi Aasa ja Juuda ees.“ (2 Ajaraamatu 14:12) Milline suur usk Aasal oli! Veel aastaid hiljemgi „sõda ei olnud kuni Aasa kolmekümne viienda valitsemisaastani.“ (2 Ajaraamatu 15:19) Aasa elas aastaid oma elu, uskudes Jumalasse ja see tõi ka Jumala soosingu Juuda üle. Suur rahu valitses kogu selle maa üle, saades tunnistuseks kogu maailmale. Peagi voolas terve suur hulk näljaseid inimesi Juudasse, kuna nad teadsid, et Aasa elab koos Jumalaga.
Kuid siis, Aasa 36-valitsusaasta ajal, seisis ta silmitsi järgmise kriisiga. Iisraeli kuningas tõusis Juuda vastu, et vallutada Raama ja lõigata läbi kõik kaubateed Jeruusalemma ja Jeruusalemmast. Nende plaan oli panna Juuda nälgima kuni alistumiseni. Aasa oli täiesti haavatav, kuid selles kriisis ei toetunud ta enam Jumalale. Selle asemel, et paluda Jumala nõu ja juhtnööre, pöördus ta hoopis Süüria kuninga poole. Vastutasuks Süüria abi eest, avas Aasa Iisraeli „varalaeka“, tühjendades selle kogu rahva hõbedast ja kullast.
Juuda küll pääses oma vaenlase käest, aga mitte tänu Jumalale. Kogu au läks Süüria võõrvägedele ja Juuda tunnistus Jumala väest kogu maailmale oli kadunud. Üks Jumala prohvetitest läks Aasa juurde üsna salvava sõnumiga: „Sa toetusid Süüria kuningale ega toetunud Issandale, oma Jumalale…Sest Issanda silmad jälgivad kogu maad, et võimsasti aidata neid, kes siira südamega hoiavad tema poole. Seda sa tegid rumalasti, sest nüüdsest peale on sul sõjad.” (2 Ajaraamatu 16:7, 9).
Usun, et paljud tänapäeva kristlased on hädas samadel põhjustel, mille pärast Aasagi oli. Nende hinges käib lahing, kuna nad on vahetanud usu iseenda lootmise peale. Kuid fakt on see, et ükski Jeesuse järgija ei saa omada usku mõnda muusse allikasse, omades samal ajal rahu. See pole võimalik.