KRISTUSE RAVIM HIRMU VASTU by Gary Wilkerson
Paljud kristlased elavad täna otsekui lüüasaanutena. Nende mõtteid valitsevad pigem kahtlused, kui usk ja nad elavad oma elu harjumuspärases patus. Nad hoiavad oma usu iseendale, mõeldes, et kui nad isegi vaevu hakkama saavad, kuidas nad siis veel kedagi teist aidata saaks? See on see, milline kristlik elu ilma ülestõusmise väeta välja näeb.
See on muide ka see, milline jüngrite elu peale Jeesuse risti löömist välja nägi. Seega, mis oli esimene asi, mida Jeesus peale oma ülestõusmist tegi? Ta tegeles oma jüngrite hirmuga: „Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile: „Rahu teile!” (Johannese 20:19). Jüngrid olid end sõna otseses mõttes majja lukustanud, tundes hirmu välise maailma ees. Nad kartsid pilget, naerualuseks saamist, tagakiusu ning isegi võimalikku surma – sellist, mis Jeesusele oli osaks saanud. Kuid Kristus tuli otse läbi seinte, et kohata neid keset nende hirmu ja Tema esimesed sõnad oli: „Rahu teile!“ Sellest hoolimata tundsid nad ikka veel hirmu, mistõttu Jeesus pidi veelkorra oma sõnu kordama, öeldes: „Rahu teile!“ (vt Johannese 20:19, 21) Jeesus ei praganud nendega nende hirmu pärast ega mõistnud neid hukka. Ei, Ta hoopis kohtas neid nende kõige suuremas vajaduses.
Sama asi juhtus ka umbes nädal hiljem. Taaskord istusid jüngrid hirmunult luku taga ning taaskord tuli Jeesus nende juurde, tuues oma rahu: „Ja kaheksa päeva pärast olid ta jüngrid taas kodus ja Toomas nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu teile!” (Johannese 20:26). Vahel on aegu, kus Jeesus peab meile ütlema midagi rohkem, kui korra. Kuid sellest hoolimata ei mõistnud Ta oma jüngreid hirmu pärast hukka, vaid näitas üles kannatlikkust nende suhtes. Varem, selle nädala alguses, oli Toomas näidanud üles uskmatust, mispeale Jeesus kutsus teda vaatama-katsuma oma arme, et kukutada ta kahtlused. „Toomas vastas talle: „Minu Issand ja minu Jumal!”“ (Johannese 20:28).
Selles Toomase vastuses võime näha Kristuse ravimit oma hirmude vastu: usu! Jeesus kuulutab seda nii oma kogudusele ning Tema kogudus omakorda igaühele, kes selle ustest sisse astub: „Rahu olgu sulle. Ära karda ja usu vaid Temasse.“
See on muide ka see, milline jüngrite elu peale Jeesuse risti löömist välja nägi. Seega, mis oli esimene asi, mida Jeesus peale oma ülestõusmist tegi? Ta tegeles oma jüngrite hirmuga: „Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile: „Rahu teile!” (Johannese 20:19). Jüngrid olid end sõna otseses mõttes majja lukustanud, tundes hirmu välise maailma ees. Nad kartsid pilget, naerualuseks saamist, tagakiusu ning isegi võimalikku surma – sellist, mis Jeesusele oli osaks saanud. Kuid Kristus tuli otse läbi seinte, et kohata neid keset nende hirmu ja Tema esimesed sõnad oli: „Rahu teile!“ Sellest hoolimata tundsid nad ikka veel hirmu, mistõttu Jeesus pidi veelkorra oma sõnu kordama, öeldes: „Rahu teile!“ (vt Johannese 20:19, 21) Jeesus ei praganud nendega nende hirmu pärast ega mõistnud neid hukka. Ei, Ta hoopis kohtas neid nende kõige suuremas vajaduses.
Sama asi juhtus ka umbes nädal hiljem. Taaskord istusid jüngrid hirmunult luku taga ning taaskord tuli Jeesus nende juurde, tuues oma rahu: „Ja kaheksa päeva pärast olid ta jüngrid taas kodus ja Toomas nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu teile!” (Johannese 20:26). Vahel on aegu, kus Jeesus peab meile ütlema midagi rohkem, kui korra. Kuid sellest hoolimata ei mõistnud Ta oma jüngreid hirmu pärast hukka, vaid näitas üles kannatlikkust nende suhtes. Varem, selle nädala alguses, oli Toomas näidanud üles uskmatust, mispeale Jeesus kutsus teda vaatama-katsuma oma arme, et kukutada ta kahtlused. „Toomas vastas talle: „Minu Issand ja minu Jumal!”“ (Johannese 20:28).
Selles Toomase vastuses võime näha Kristuse ravimit oma hirmude vastu: usu! Jeesus kuulutab seda nii oma kogudusele ning Tema kogudus omakorda igaühele, kes selle ustest sisse astub: „Rahu olgu sulle. Ära karda ja usu vaid Temasse.“