KRISTUSE ÜLESTÕUSMISE VÄGI by Gary Wilkerson
„Sest kui surnuid üles ei äratata, siis ei ole ka Kristust üles äratatud; kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine, siis te olete alles oma pattudes. Nii on siis ka hukkunud need, kes on Kristuses magama läinud. Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad.“ (1 Korintlastele 15:16-19)
Teismelisena olid mul omad kahtlused Jumala suhtes ja ma hakkasin uurima teisi usundeid. Mu tähelepanu köitis eriliselt bahai usk, mis põhimõtteliselt ütleb, et kõik usundid on tõesed ja kõik usuteed viivad üks päev taevasse. Seejärel lugesin aga suurepärase kristliku autori C.S.Lewis’e töid, kes korrigeeris mu siia-sinna mõtteviisi. Ta ütles, et kogu kristlus sõltub vaid ühest küsimusest – kas surnuist ülestõusmine toimus või mitte?
Kui me ei suuda sellele küsimusele jaatavalt vastata, pole ka vahet, kas kunagi oli Noa laev, 6-päevane loomisperiood või päris Eedeni aed. Kui Kristuse ülestõusmist pole kunagi olnud, pole ka kõigel muul vähimatki tähtsust. Kui aga see ülestõusmine siiski toimus, muutuvad ka kõik muud asjad võimalikuks: Laatsaruse surnuist üles äratamine, inimeste tervendamine, patu kõrvaldamine, taeva reaalsus. See on see ülestõusmise vägi ja miski, mis Pauluse sõnul kingib meile õndsat lootust. „Oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist.“ (Tiituse 2:13).
Mida enam ma teismelisena lugesin, seda enam kinnistus mu usk nende tunnistajate osas, kes nägid Jeesust peale Tema ülestõusmist. „Seejärel näitas ta ennast ühtaegu enam kui viiesajale vennale, kellest enamik on veel praegugi elus, mõned aga on läinud magama.“ (1 Korintlastele 15:6). Hakkasin nägema ülestõusmist mitte vaid kui mingit täiendavat sündmust, vaid kui Jeesuse surmatöö kulminatsiooni ja täiuslikkust meie heaks. Ja sellest õndsast lootusest, mis oli istutatud mu sisse, sai minu igapäevane eluallikas.
Kui me ei rakenda Jeesuse ülestõusmise väge igapäevaselt oma ellu, ei saa me ka kogema seda, mida Ta ülestõusmine on meie heaks võitnud.
Teismelisena olid mul omad kahtlused Jumala suhtes ja ma hakkasin uurima teisi usundeid. Mu tähelepanu köitis eriliselt bahai usk, mis põhimõtteliselt ütleb, et kõik usundid on tõesed ja kõik usuteed viivad üks päev taevasse. Seejärel lugesin aga suurepärase kristliku autori C.S.Lewis’e töid, kes korrigeeris mu siia-sinna mõtteviisi. Ta ütles, et kogu kristlus sõltub vaid ühest küsimusest – kas surnuist ülestõusmine toimus või mitte?
Kui me ei suuda sellele küsimusele jaatavalt vastata, pole ka vahet, kas kunagi oli Noa laev, 6-päevane loomisperiood või päris Eedeni aed. Kui Kristuse ülestõusmist pole kunagi olnud, pole ka kõigel muul vähimatki tähtsust. Kui aga see ülestõusmine siiski toimus, muutuvad ka kõik muud asjad võimalikuks: Laatsaruse surnuist üles äratamine, inimeste tervendamine, patu kõrvaldamine, taeva reaalsus. See on see ülestõusmise vägi ja miski, mis Pauluse sõnul kingib meile õndsat lootust. „Oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist.“ (Tiituse 2:13).
Mida enam ma teismelisena lugesin, seda enam kinnistus mu usk nende tunnistajate osas, kes nägid Jeesust peale Tema ülestõusmist. „Seejärel näitas ta ennast ühtaegu enam kui viiesajale vennale, kellest enamik on veel praegugi elus, mõned aga on läinud magama.“ (1 Korintlastele 15:6). Hakkasin nägema ülestõusmist mitte vaid kui mingit täiendavat sündmust, vaid kui Jeesuse surmatöö kulminatsiooni ja täiuslikkust meie heaks. Ja sellest õndsast lootusest, mis oli istutatud mu sisse, sai minu igapäevane eluallikas.
Kui me ei rakenda Jeesuse ülestõusmise väge igapäevaselt oma ellu, ei saa me ka kogema seda, mida Ta ülestõusmine on meie heaks võitnud.