OPERATSIOON ROOMA
See, mida Jumal läbi Pauluse Rooma vangistuse aja tegi, oli lihtsalt hämmastav. Issand ei vajanud mingeid peeneid meetodeid viimaks oma evangeeliumi edasi. Ta vajas vaid üht sulast, kes oli suletud kuhugi kõrvaltänavasse väiksesse üürimajja ning kes oli valvatud sõdurite poolt. Ometigi külastas teda tema 2 aastase ajutise vangistuse ajal arvestatav hulk inimesi erinevatelt elualadelt (vt Apostlite teod 28:30-31).
Kui aus olla, siis see väike üürimaja teenis kui Püha Vaimu peastaap „Operatsioon Rooma“ täide viimiseks. Jumal tõstis seal üles terve hulga pühendunud usklikke, kes läksid välja ja kuulutasid evangeeliumi täies väes ja võidmises. Nad viisid häid sõnumeid Kristusest Rooma impeeriumi kõige kaugematessegi nurkadesse.
Mida Jumal selle kõige kaudu meile öelda tahab? Kas ehk seda, et me ei peaks vaatama oma teenistuste suurusele, rahvaarvule ja erinevatele tehnikatele? Ehk lihtsamalt öeldes: Jumal ütleb meile, et Püha Vaim võib haarata kinni kõige lihtsamatestki inimestest, tuua nad täie sõltumiseni Temast ning jõuda Tema läbi tervete kogukondade, linnade ja isegi rahvasteni. Seda isegi inimlikult kõige tühisemates paikades.
Miks need inimesed käisid suurte hulkadena Pauluse kojas? Miks nad reageerisid vaid suust suhu levivale infole mingist vaesest, tundmatust kõnelejast, et minna teda kuulama? Aga seetõttu, et tema koda oli täis Jumala Vaimu. Jeesus ise oli oma ligioluga seal ja Püha Vaim puudutas kõiki, kes üle selle ukseläve astusid. Ühtlasi tervendas Kristuse ligiolu kõiki neid näljaseid hingi.
Ärge minust siinkohal valesti aru saage – ma ei ütle, et peaksite kõik olema väikesed ja tähtsusetud või et Jumal saab kasutada vaid kõige alandlikumaid. Ta võib kasutada keda iganes, kes on valmis loobuma toetumast omaenese jõule ja sõltuma kõiges ainuüksi Temast. Jumal võib seda teha ükskõik, millise kristlasega, ükskõik, milliselt elualalt. Ma tean seda, kuna olen ise ehe näide sellest. Jumal leidis ühe kiitsaka maakast pastori Pennsylvaniast ja saatis ta New Yorki tegema Jumala tööd sealsete gängide ja narkosõltlaste keskel. Kas midagi ebatõenäolisemat annab üldse ollagi?
„Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid.“ (1 Korintlastele 1:27)
Kui aus olla, siis see väike üürimaja teenis kui Püha Vaimu peastaap „Operatsioon Rooma“ täide viimiseks. Jumal tõstis seal üles terve hulga pühendunud usklikke, kes läksid välja ja kuulutasid evangeeliumi täies väes ja võidmises. Nad viisid häid sõnumeid Kristusest Rooma impeeriumi kõige kaugematessegi nurkadesse.
Mida Jumal selle kõige kaudu meile öelda tahab? Kas ehk seda, et me ei peaks vaatama oma teenistuste suurusele, rahvaarvule ja erinevatele tehnikatele? Ehk lihtsamalt öeldes: Jumal ütleb meile, et Püha Vaim võib haarata kinni kõige lihtsamatestki inimestest, tuua nad täie sõltumiseni Temast ning jõuda Tema läbi tervete kogukondade, linnade ja isegi rahvasteni. Seda isegi inimlikult kõige tühisemates paikades.
Miks need inimesed käisid suurte hulkadena Pauluse kojas? Miks nad reageerisid vaid suust suhu levivale infole mingist vaesest, tundmatust kõnelejast, et minna teda kuulama? Aga seetõttu, et tema koda oli täis Jumala Vaimu. Jeesus ise oli oma ligioluga seal ja Püha Vaim puudutas kõiki, kes üle selle ukseläve astusid. Ühtlasi tervendas Kristuse ligiolu kõiki neid näljaseid hingi.
Ärge minust siinkohal valesti aru saage – ma ei ütle, et peaksite kõik olema väikesed ja tähtsusetud või et Jumal saab kasutada vaid kõige alandlikumaid. Ta võib kasutada keda iganes, kes on valmis loobuma toetumast omaenese jõule ja sõltuma kõiges ainuüksi Temast. Jumal võib seda teha ükskõik, millise kristlasega, ükskõik, milliselt elualalt. Ma tean seda, kuna olen ise ehe näide sellest. Jumal leidis ühe kiitsaka maakast pastori Pennsylvaniast ja saatis ta New Yorki tegema Jumala tööd sealsete gängide ja narkosõltlaste keskel. Kas midagi ebatõenäolisemat annab üldse ollagi?
„Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid.“ (1 Korintlastele 1:27)