USK, MIS JÄÄB PÜSIMA
Paulus tunnistab oma kogetud katsumustest, kuid samas ka sellest, kuidas ta läbis edukalt oma usu testi. Ta kirjutab: „Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu.“ (2 Timoteose 4:7). Loomulikult Paulus teadis, et tal on veel palju tööd teha. Palju suuri katsumusi ja kannatusi oli alles ootel. Kuid ta võis siiski ausalt öelda: „Ma ehk ei tajunud Kristust päris nii nagu oleksin tahtnud ja ma kohe kindlasti pole veel täiuslikuks saanud. Kuid mis puudutab usku ja Jumala usaldamist igas katsumuses ja kannatuses, siis ma tean, kellesse ma olen uskunud ja see on mind veennud. Kui hingevaenlane ründab oma mäslevate vetega, siis ma tean, et Jumal ise tõuseb selle vastu. Ma tean, sest olen õppinud seda kõike kannatuste põletavas ahjus.“
Ma jagan Pauluse tunnistust. Tänu Jumala armule ja Püha Vaimu abile olen viimaste aastate jooksul tulnud läbi nii mitmestki katsumusest. Raskeim neist meie 12-aastase lapselapse Tiffany surm. Jumal varustas kõige vajamineva usu ja jõuga läbi selle piinavalt valusa katsumuse ja ma ütlesin sellest läbi tulles: „Ma tean, kellesse ma olen uskunud ja ma tean, et Tal on plaan. Jumal ei laseks iialgi tabada nii suurel valul mind ja mu peret, kui Tal poleks oma eesmärki selle taga. Seetõttu Issand, ma annan kogu selle loo usus üle Sulle.“
Mõtle mõne oma hetke katsumuse või tuleproovi peale. Oled sa kogenud kahtlusi, hirmu või viha sellest läbi minnes? Oled ehk süüdistanud Jumalat sulle liigsete koormate peale panemises või selles, et Ta laseb sul asjata neist katsumustest läbi minna? Oled sa ehk allaandmise äärel, mõeldes: „Olen olnud ustav nii palves, Jumala Sõna lugemises kui kirikus käimises, kuid miski ei näikse toimivat“? Või suudad sa siiski vaadata taeva poole ja öelda: „Ma tean, et Issand on hea, mistõttu usaldan Teda ka selles olukorras. Ma ei kavatse elada kahtlustes ja ma tean, et Ta toob mind sellest läbi, viies mind oma au sisse.“ Kui taoline suhtumine peegeldab sind, on su usk tules läbikatsutud. Kui aga mitte, tahan küsida su käest midagi: „Kui palju kannatusi ja katsumusi pead sa veel kogema, enne kui oled võimeline ütlema: „Olen säilitanud oma usu.““?
Ma jagan Pauluse tunnistust. Tänu Jumala armule ja Püha Vaimu abile olen viimaste aastate jooksul tulnud läbi nii mitmestki katsumusest. Raskeim neist meie 12-aastase lapselapse Tiffany surm. Jumal varustas kõige vajamineva usu ja jõuga läbi selle piinavalt valusa katsumuse ja ma ütlesin sellest läbi tulles: „Ma tean, kellesse ma olen uskunud ja ma tean, et Tal on plaan. Jumal ei laseks iialgi tabada nii suurel valul mind ja mu peret, kui Tal poleks oma eesmärki selle taga. Seetõttu Issand, ma annan kogu selle loo usus üle Sulle.“
Mõtle mõne oma hetke katsumuse või tuleproovi peale. Oled sa kogenud kahtlusi, hirmu või viha sellest läbi minnes? Oled ehk süüdistanud Jumalat sulle liigsete koormate peale panemises või selles, et Ta laseb sul asjata neist katsumustest läbi minna? Oled sa ehk allaandmise äärel, mõeldes: „Olen olnud ustav nii palves, Jumala Sõna lugemises kui kirikus käimises, kuid miski ei näikse toimivat“? Või suudad sa siiski vaadata taeva poole ja öelda: „Ma tean, et Issand on hea, mistõttu usaldan Teda ka selles olukorras. Ma ei kavatse elada kahtlustes ja ma tean, et Ta toob mind sellest läbi, viies mind oma au sisse.“ Kui taoline suhtumine peegeldab sind, on su usk tules läbikatsutud. Kui aga mitte, tahan küsida su käest midagi: „Kui palju kannatusi ja katsumusi pead sa veel kogema, enne kui oled võimeline ütlema: „Olen säilitanud oma usu.““?