ÜLISTUSE KOOL
Kuidas sai Jumal Iisraeli lapsed Egiptusest välja? Ta pidi laskma neil minna läbi põletava kannatuste ahju, kuniks nad jõudsid punkti, kus hüüda: „Aitab juba! Me ei taha siin enam olla!“ Alles siis, kui Jumal ütles „Minge!“, olid nad valmis end maast lahti juurima ja minema tõotatud maale.
Oh aidaku meid Jumal, et ka meie saaks lahti selle ajastu materiaalsest vaimsusest ja suunaks kogu oma tähelepanu ja igatsuse Uue Jeruusalemma peale. Jesaja kuulutas ette, et see uus maailm, mida Jumal oli loomas, on ülistuse paik, mille elanikud rõõmutsevad. „…vaid rõõmutsetakse ja ollakse igavesti rõõmsad mu loodu pärast. Sest vaata, ma loon Jeruusalemma rõõmuks ja ta rahva rõõmustuseks.“ (Jesaja 65:18).
Heebreakeelne sõna „loodu“ tähendab antud kontekstis “esile toomist.” Näed sa siin, mida Jesaja ütleb? Jumal pole ainuüksi loomas uut maailma, aga ka erilisi inimesi. Ta on toomas esile Pruuti, kes pole ainuüksi võõrutatud sellest maailmast, vaid kes on ka õppinud minema ülistades läbi katsumuste.
Fakt on see, et meie hetke kannatused kätkevad endas ka ülistuse kooli. Ja kõik need viisid, kuidas õpime kiitma ja tänama Jeesust – seda eriti veel keset katsumusi – valmistavad meid ette selleks auliseks päevaks. Mida see aga tähendab kristlaste jaoks, kes elavad pideva hirmu ja muretsemises küüsis? Kuidas küll need, kes elavad otsekui Jumal oleks surnud, saavad korraga teadlikuks sellest, kuidas ülistada end läbi raskuste?
See, kuidas oma praegustele katsumustele reageerime, on äärmiselt oluline. Kui Iisrael koges oma suurimaid kannatusi, lakkasid nad lootmast. Nad otsustasid, et nad ei talu seda enam, mistõttu nad lihtsalt istusid tolmu sisse maha. Nemad, kes nad olid Jumala rahvas, kellele oli antud vankumatud tõotused, istusid kui aheldatuna lihtsalt maas. Samamoodi annavad tänapäevalgi osad kristlased taolistel hetkedel alla. Nad küll ei loobu oma usust, kui nad ei igatse enam Jeesuse järele. Nende mõtteviis on: „Ma ei suuda sellise pingega elada, sest tundub, et mida lähemale ma Kristusele jõuan, seda enam ma kannatan.“ Ja nad imestavad, kuidas küll Paulus sai öelda: „Nüüd ma rõõmustan oma kannatustes…“ (Koloslastele 1:24)
Kuid see on see, kuidas Paulus sai midagi sellist väita: ta viidi üles taevasse, kus ta nägi kogu seda au, mis meid ees ootab. Ja tänu sellele, mida ta seal nägi, oli ta ka võimeline minema läbi maise elu katsumustest ja kannatustest, õppides kiitma ja tänama Jumalat ükskõik, mis. Ta oli otsustanud õppida tundma südames rõõmu sõltumata olukordadest ja ta hakkas harjutama Jumala kiitmist, valmistudes maailmaks, mis oli alles ootel.
Oh aidaku meid Jumal, et ka meie saaks lahti selle ajastu materiaalsest vaimsusest ja suunaks kogu oma tähelepanu ja igatsuse Uue Jeruusalemma peale. Jesaja kuulutas ette, et see uus maailm, mida Jumal oli loomas, on ülistuse paik, mille elanikud rõõmutsevad. „…vaid rõõmutsetakse ja ollakse igavesti rõõmsad mu loodu pärast. Sest vaata, ma loon Jeruusalemma rõõmuks ja ta rahva rõõmustuseks.“ (Jesaja 65:18).
Heebreakeelne sõna „loodu“ tähendab antud kontekstis “esile toomist.” Näed sa siin, mida Jesaja ütleb? Jumal pole ainuüksi loomas uut maailma, aga ka erilisi inimesi. Ta on toomas esile Pruuti, kes pole ainuüksi võõrutatud sellest maailmast, vaid kes on ka õppinud minema ülistades läbi katsumuste.
Fakt on see, et meie hetke kannatused kätkevad endas ka ülistuse kooli. Ja kõik need viisid, kuidas õpime kiitma ja tänama Jeesust – seda eriti veel keset katsumusi – valmistavad meid ette selleks auliseks päevaks. Mida see aga tähendab kristlaste jaoks, kes elavad pideva hirmu ja muretsemises küüsis? Kuidas küll need, kes elavad otsekui Jumal oleks surnud, saavad korraga teadlikuks sellest, kuidas ülistada end läbi raskuste?
See, kuidas oma praegustele katsumustele reageerime, on äärmiselt oluline. Kui Iisrael koges oma suurimaid kannatusi, lakkasid nad lootmast. Nad otsustasid, et nad ei talu seda enam, mistõttu nad lihtsalt istusid tolmu sisse maha. Nemad, kes nad olid Jumala rahvas, kellele oli antud vankumatud tõotused, istusid kui aheldatuna lihtsalt maas. Samamoodi annavad tänapäevalgi osad kristlased taolistel hetkedel alla. Nad küll ei loobu oma usust, kui nad ei igatse enam Jeesuse järele. Nende mõtteviis on: „Ma ei suuda sellise pingega elada, sest tundub, et mida lähemale ma Kristusele jõuan, seda enam ma kannatan.“ Ja nad imestavad, kuidas küll Paulus sai öelda: „Nüüd ma rõõmustan oma kannatustes…“ (Koloslastele 1:24)
Kuid see on see, kuidas Paulus sai midagi sellist väita: ta viidi üles taevasse, kus ta nägi kogu seda au, mis meid ees ootab. Ja tänu sellele, mida ta seal nägi, oli ta ka võimeline minema läbi maise elu katsumustest ja kannatustest, õppides kiitma ja tänama Jumalat ükskõik, mis. Ta oli otsustanud õppida tundma südames rõõmu sõltumata olukordadest ja ta hakkas harjutama Jumala kiitmist, valmistudes maailmaks, mis oli alles ootel.