ARMASTUS, MIDA JEESUS KIRJELDAB - Gary Wilkerson
”Selle käsu annan ma teile: armastage üksteist!” (Johannese 15:17).
Kuidas see peaks küll välja nägema elada välja sellist armastust, mida Jeesus kirjeldab? Apostel Paulus aitab meid selles osas, näidates, mis juhtub, kui me ei ela taolist armastust välja. Oma kirjas Galaatlastele, toob Paulus välja kahte sorti pattu. Ta toob ühelt poolt välja sellised rõvedad patud, mida me sageli seostame välise käitumisega nagu seksuaalpatud või mingite ainete kuritarvitamine. Kuid siis ta toob välja ka teist laadi patu – suhete alase patu – näidates, et see on sama surmav ja hävitav. Suhete tasandil patt mõjutab me hinge sügavamalt kui oskame arvatagi. Sel pole kohutavat mõju ainuüksi me tunnistusele maailma ees, aga ka meie kõige sügavamale olemusele, mis mõjutab ka neid, kes meie ümber.
Paulus toob selle teema päevavalgele Korintose koguduses, viidates seal üsnagi silmatorkavale probleemile– lahkhelidele nende seas. ”Ma ju kardan, et ma tulles ei leia teid niisugustena, nagu tahan, ja teie leiate minu niisugusena, nagu teie ei taha. Ma kardan, et vahest on teie seas riidu, kadedust, raevutsemist, isepäisust, keelepeksu, salanõusid, hooplemist, korralagedust.” (2 Korintlastele 12:20). Pane tähele selle nimistu viimast sõna – korralagedust. See on viide sellele, et suhete alane patt oli toimimas.
Iga asi, mida Paulus selles nimistus nimetab, puudutab puudujääke sellises armastuses nagu Kristus meid on armastanud. Ehk siis nende kaudu on kerge näha, kuidas armastuse näol pole tegu vaid sentimentaalse viisakusega. Tegu on lahinguga, mis nõuab võitlemist ja relvad, mida me selleks kasutame, on andestus, arm, armulikkus ja õiglus.
Üks korintlaste konflikte puudutas õpetust, mille osas nad ei jõudnud üksmeelele. Ühed ütlesid, et nad järgivad vaid Peetruse juhiseid, samas kui teised järgisid vaid Paulust. Nii pidigi Paulus ütlema neile: „Ma ei saa suhelda teiega kui täiskasvanud inimestega, kui te sellises seisus olete. See on lihalik käitumine. Te arutlete neid asju oma lihaliku loomuse põhjal.“ Kreekakeelne sõna, mida Paulus kasutab lihaliku loomuse kohta, viitab nahale või keha rasvkoele. Samas muidugi kirjeldas Paulus nende hinge olukorda. Ta ütles korintlastele, et nad on jäänud kinni maisesse eluviisi, selle asemel, et elada Vaimu täis elu.
Kuid nii nagu nii Jeesus kui ka Paulus välja toovad – keeldudes armastamast isegi kõige maalähedasemal viisil, võib see kaasa tuua kaasa tohutult raskeid tagajärgi nagu meeletu valu, võõrandumine ja kahetsus. Suhtes aset leidnud tüli lõppeb tavaliselt sellega, et see mõjutab ka laiemat pere või sõprade ringi. See omakorda võib aga laieneda kogu kogukonnani, mis nagu Pauluse tekstist näha, juhtus korintlastega. Armastada nii nagu Jeesus armastas – isegi kõige väiksemates või tühisemates asjades – ei ole valiku, vaid vaimse distsipliini küsimus.
Kuidas see peaks küll välja nägema elada välja sellist armastust, mida Jeesus kirjeldab? Apostel Paulus aitab meid selles osas, näidates, mis juhtub, kui me ei ela taolist armastust välja. Oma kirjas Galaatlastele, toob Paulus välja kahte sorti pattu. Ta toob ühelt poolt välja sellised rõvedad patud, mida me sageli seostame välise käitumisega nagu seksuaalpatud või mingite ainete kuritarvitamine. Kuid siis ta toob välja ka teist laadi patu – suhete alase patu – näidates, et see on sama surmav ja hävitav. Suhete tasandil patt mõjutab me hinge sügavamalt kui oskame arvatagi. Sel pole kohutavat mõju ainuüksi me tunnistusele maailma ees, aga ka meie kõige sügavamale olemusele, mis mõjutab ka neid, kes meie ümber.
Paulus toob selle teema päevavalgele Korintose koguduses, viidates seal üsnagi silmatorkavale probleemile– lahkhelidele nende seas. ”Ma ju kardan, et ma tulles ei leia teid niisugustena, nagu tahan, ja teie leiate minu niisugusena, nagu teie ei taha. Ma kardan, et vahest on teie seas riidu, kadedust, raevutsemist, isepäisust, keelepeksu, salanõusid, hooplemist, korralagedust.” (2 Korintlastele 12:20). Pane tähele selle nimistu viimast sõna – korralagedust. See on viide sellele, et suhete alane patt oli toimimas.
Iga asi, mida Paulus selles nimistus nimetab, puudutab puudujääke sellises armastuses nagu Kristus meid on armastanud. Ehk siis nende kaudu on kerge näha, kuidas armastuse näol pole tegu vaid sentimentaalse viisakusega. Tegu on lahinguga, mis nõuab võitlemist ja relvad, mida me selleks kasutame, on andestus, arm, armulikkus ja õiglus.
Üks korintlaste konflikte puudutas õpetust, mille osas nad ei jõudnud üksmeelele. Ühed ütlesid, et nad järgivad vaid Peetruse juhiseid, samas kui teised järgisid vaid Paulust. Nii pidigi Paulus ütlema neile: „Ma ei saa suhelda teiega kui täiskasvanud inimestega, kui te sellises seisus olete. See on lihalik käitumine. Te arutlete neid asju oma lihaliku loomuse põhjal.“ Kreekakeelne sõna, mida Paulus kasutab lihaliku loomuse kohta, viitab nahale või keha rasvkoele. Samas muidugi kirjeldas Paulus nende hinge olukorda. Ta ütles korintlastele, et nad on jäänud kinni maisesse eluviisi, selle asemel, et elada Vaimu täis elu.
Kuid nii nagu nii Jeesus kui ka Paulus välja toovad – keeldudes armastamast isegi kõige maalähedasemal viisil, võib see kaasa tuua kaasa tohutult raskeid tagajärgi nagu meeletu valu, võõrandumine ja kahetsus. Suhtes aset leidnud tüli lõppeb tavaliselt sellega, et see mõjutab ka laiemat pere või sõprade ringi. See omakorda võib aga laieneda kogu kogukonnani, mis nagu Pauluse tekstist näha, juhtus korintlastega. Armastada nii nagu Jeesus armastas – isegi kõige väiksemates või tühisemates asjades – ei ole valiku, vaid vaimse distsipliini küsimus.