KAS LAULAME KÕVEMINI? - Claude Houde
Kui me palume: „Issand, kasvata meie usku“, palun, et laseksite Jumalal süüdata ühe leegi oma südameis. Aabraham, meie usueeskuju, läks päästma inimesi, keda armutu vaenlane vangistuses hoidis (vt 1 Moosese 14:11-16). See tekst räägib meile halastamatutest vallutajatest, kes võtsid kõik endale. Kuid üks pääsenutest, kes oli olnud nende ohver, langes Aabrahami jalge ette maha ja sundis teda langetama üht otsust.
Ükskõik, kus sa ka poleks – need, kes kannatavad, on koputamas koguduse uksele. Kuid kaasaegne kogudus on otsustanud olla pime teda ümbritsevate kannatajate suhtes. Ükskõiksus on aga otsene solvang Jumala pihta. Tänapäeva kogudus on nii haaratud omaenda õnnistustest, vajadustest, ülistusest, jumalateenistustest, teoloogiast ja kogemustest Jumalaga, omades tõsist kalduvust „olla omade, st kristlaste, keskis.“
Dietrich Bonhoeffer, sakslasest pastor ja teoloog, kirjutas ühes oma raamatus loo, mis mind tõsiselt raputas, kuna see on ehe pilt kaasaegsest kogudusest. Bonhoeffer tegutses pastorina II Maailmasõja ajal – siis, kui natsi sakslased võtsid holokausti ajal 6 miljoni juudi elu. Ajalugu näitab, et enamus Saksamaa pastoritest ja preestritest olid toimuva osas tolerantsed või siis püüdsid ignoreerida natside hullumeelset käitumist ja mõrvarlikku rassismi, mis lõpuks viis genotsiidini. Ajaks, mil kogudus ärkas, oli juba liiga hilja.
Pastor Bonhoeffer julges võtta sõna saksa Kolmanda Riigi vastu, mispeale ta heideti vangi ja lõpuks ka hukati oma julguse ja veendumuste tõttu.
Bonhoeffer pani kirja vestluse, mis tal oli ühe oma kaaspastoriga vahetult enne oma arreteerimist. See pastor pihtis talle: „See oli kohutav. Me kogudus on kohe raudtee kõrval. Me kuuleme, kuidas rongid mööda sõidavad ja juute koonduslaagritesse veavad. Algul juhtus seda harvem, kuid nüüd lausa mitu korda päevas. Mõni nädal tagasi juhtus pühapäeval midagi piinlikku. Jumalateenistus oli just käimas ja rongidest lähtuv müra oli kõrvulukustav. Just siis, kui olime laulmas oma ülistuslaule, kuulsime inimeste karjeid: „Aidake meid! Aidake meid!“ Bonhoeffer, olles kohkunud kõigest kuuldust, küsis: „Mida te siis tegite?“ Pastor vastas: „Ma polnud hetkeks kindel, mida teha, kuid ütlesin seejärel kogudusele: „Vennad ja õed, laulgem kõvemini!“
Kuidas on, kas „laulame ka kõvemini“, et mitte kuulda me lähedalt kostuvaid appikarjeid?
__________
Claude Houd on Eglise Nouvelle Vie (Uue Elu Koguduse) juhtivpastor Montrealis, Kanadas. Pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. Uue Elu Kogudus on kasvanud tema juhtimise all käputäiest inimestest enam kui 3500 liikmeliseks, olles üks väheseid edukaid protestantlikke kogudusi Kanadas.
Ükskõik, kus sa ka poleks – need, kes kannatavad, on koputamas koguduse uksele. Kuid kaasaegne kogudus on otsustanud olla pime teda ümbritsevate kannatajate suhtes. Ükskõiksus on aga otsene solvang Jumala pihta. Tänapäeva kogudus on nii haaratud omaenda õnnistustest, vajadustest, ülistusest, jumalateenistustest, teoloogiast ja kogemustest Jumalaga, omades tõsist kalduvust „olla omade, st kristlaste, keskis.“
Dietrich Bonhoeffer, sakslasest pastor ja teoloog, kirjutas ühes oma raamatus loo, mis mind tõsiselt raputas, kuna see on ehe pilt kaasaegsest kogudusest. Bonhoeffer tegutses pastorina II Maailmasõja ajal – siis, kui natsi sakslased võtsid holokausti ajal 6 miljoni juudi elu. Ajalugu näitab, et enamus Saksamaa pastoritest ja preestritest olid toimuva osas tolerantsed või siis püüdsid ignoreerida natside hullumeelset käitumist ja mõrvarlikku rassismi, mis lõpuks viis genotsiidini. Ajaks, mil kogudus ärkas, oli juba liiga hilja.
Pastor Bonhoeffer julges võtta sõna saksa Kolmanda Riigi vastu, mispeale ta heideti vangi ja lõpuks ka hukati oma julguse ja veendumuste tõttu.
Bonhoeffer pani kirja vestluse, mis tal oli ühe oma kaaspastoriga vahetult enne oma arreteerimist. See pastor pihtis talle: „See oli kohutav. Me kogudus on kohe raudtee kõrval. Me kuuleme, kuidas rongid mööda sõidavad ja juute koonduslaagritesse veavad. Algul juhtus seda harvem, kuid nüüd lausa mitu korda päevas. Mõni nädal tagasi juhtus pühapäeval midagi piinlikku. Jumalateenistus oli just käimas ja rongidest lähtuv müra oli kõrvulukustav. Just siis, kui olime laulmas oma ülistuslaule, kuulsime inimeste karjeid: „Aidake meid! Aidake meid!“ Bonhoeffer, olles kohkunud kõigest kuuldust, küsis: „Mida te siis tegite?“ Pastor vastas: „Ma polnud hetkeks kindel, mida teha, kuid ütlesin seejärel kogudusele: „Vennad ja õed, laulgem kõvemini!“
Kuidas on, kas „laulame ka kõvemini“, et mitte kuulda me lähedalt kostuvaid appikarjeid?
__________
Claude Houd on Eglise Nouvelle Vie (Uue Elu Koguduse) juhtivpastor Montrealis, Kanadas. Pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. Uue Elu Kogudus on kasvanud tema juhtimise all käputäiest inimestest enam kui 3500 liikmeliseks, olles üks väheseid edukaid protestantlikke kogudusi Kanadas.