ISSAND, ANNA MULLE USKU

Kui Jairus, sünagoogi ülem, kuulis, et ta tütar on surnud, seisis ta silmitsi oma usu lõpliku proovilepanekuga.  Ta oli sunnitud vaatama surmale näkku. Kujuta vaid ette seda kaost ja segadust, mis ta kodus valitses, kui ta koos Jeesusega sinna jõudis. Näen vaimusilmas Jairuse naist langemas nuttes oma mehe käte vahele ja ütlemas: „Kus sa küll olid? Nüüd on juba liiga hilja! Me kallis tütreraas on surnud!“
Nagu tollele ajale kombeks, olid seal tasulised leinajad juba nutmas ja halamas. Ometi, kui Jeesus seda kõike nägi, ütles ta kõigile kokkutulnutele: „Mis te käratsete ja nutate? Laps ei ole surnud, vaid magab!” (Markuse 5:39). Kuidas nad sellele reageerisid? Nad naersid Tema üle. (Markuse 5:40).
Mu armsad, see stseen illustreerib seda, mida Jumal kõigilt meiltki ootab. Peame astuma sirge seljaga kõigi oma segaduste, surma, terrori ja pilke keskele, kuuletudes Tema sõnale: „Ära karda, usu ainult!“
Me ei tea, kas Jairuse usk püsis tugevana, või oli ta süda hirmu tõttu pihuks ja põrmuks. Küll aga teame seda, et kõik olid hämmingus kõigest järgnevalt juhtuvast. Jeesus haaras surnud tüdrukul käest ja ütles: „„Tüdruk, ma ütlen sulle, ärka üles!” Ja tüdruk tõusis kohe püsti ja kõndis.“ (Markuse 5:41–42).
Peame keset lootusetust ja surma, kus võimalused on möödas ja enam pole midagi teha, endale ikka ja jälle tuletama meelde Jeesuse sõnu: „Ära karda, usu ainult!“ Sa võid nüüd öelda: „Aga mul pole jõudu uskuda, kui olen valudes. Olen liiga nõrk ja meeleheitel.“ Olles isegi aastaid Jumalaga elanud, leiame end ikka palumas: „ Issand, pead täitma mind oma usuga, sest omaenese jõus ei suuda ma seda uskuda.“ Küll aga peame teadma, et Püha Vaim on ustav tegema oma tööd ega põru selles kunagi. Me peame seisma Jumala Sõnal sõltumata oma valust, leinast ja lihalikust nõtrusest, nii nagu Jairus ja see veritõbine naine seda tegid.