PÄÄSTE LAUL

Jumala rahvas oli Punase mere ääres meeleheitsse mattunud. Eeldavasti igatses Jumal sel hetkel, et keegigi sest’ hirmunud kambast tõuseks kui Gideon ja tuletaks kõigile meelde Jumala ustavust möödunud aegadel. Mõni põlvkond hiljem oli Gideonil vaid väike, 300-liikmeline sõjavägi, suure sõjaväe vastu, kuid ometi lasi ta enne lahingusse minekut lendu võimsa sõjahüüu (vt Kohtumõistjate 6 ja 7 ptk.). Mis Jumalasse puutub, siis Tema silmis on kõige olulisem jääda püsima kõige raskemal ja pimedamal hetkel. Siis, kui kõik näib lootusetu ja puudub igasugune väljapääsutee ning ainuüksi Jumal saab päästa ning vabastada. Iisraellaste kitsas seis Punase mere ääres oli Jumala poolt korraldatud kui õppekogemusena; kui hetkena, mil ehitada üles nende usku. Sest kui kõik laabub hästi ja sujuvalt, ei saa ka usku proovile panna.

Kui vaid iisraellased oleksid tuletanud meelde kõiki imesid, mida Jumal oli nende heaks Egiptuses teinud. Kui nad vaid oleks uskunud Ta sõna, et Ta kannab neid oma kätel kui isa oma lapsi. Kui vaid osadki neist oleks võtnud üles mõne ülistuslaulu – selle sama laulu, mida nad hiljem teisel pool kallast laulsid. Kui vaid rahvas oleks usaldanud Jumalat, hüüdes: „ Tema on me tugevus! Me Jumal on me võit! Kes küll on Tema sarnane?“ Ütle, mis oleks siis juhtunud? 

Neile oleks saanud osaks tugev, sügav usk Jumalasse – usk, mis oli proovile pandud ja läbi katsutud kitsikuse tules. Nende usk oleks olnud nii vankumatu, et see oleks kandnud neid läbi igast eesootavast raskusest eeloleval kõrbeteekonnal. Neil oleks olnud üks usu alus, millele midagi rajada. Ja nad oleks ka ajapikku õppinud kiitma Jumalat kõigis eluolukordades, tehes seda usus, mis oleks pannud vappuma kogu põrgu.

Tänapäeval on samuti suur vajadus kristlaste järele, kes õpiksid laulma pääste laulu keset oma proovilepanekuid.