TA KANNAB OMA RAHVA LÄBI!

Võidulaulud, mida lauldakse peale võidu saavutamist, pole tõelised usulaulud. Miks? Kuna me võidukogemused ei anna surmahoopi me kahtlustele. Kogedes võidukat pääsemist valdab meid ajutine tänulaine. On loomulik, et oleme rõõmsad, kuna vaatamata me kahtlustele, on Jumal siiski teinud midagi armulist me heaks. Kuid mis me kahtlustest saab? Need saavad surutud veelgi sügavamale me südame soppidesse.

Armas Jumala püha – fakt on see, et Jumal on juhtinud sind su praegusesse seisu. Sa võid ehk kogeda takistusi igast otsast, kus tundub, et hingevaenlane lihtsalt sulgeb teid. Sa võid ehk isegi öelda: „Issand, oled mind läbi kogu elu ustavalt juhtinud, kuid hetkel ma tõesti ei mõista, millest olen läbi minemas. Tulevik näib ikka väga tume.“

Elame ajal, kus maailm seisab silmitsi segaduse ja „põrgu eeskojaga“, mille sarnast pole eales varem nähtud. Saatan kasutab hirmu, et piinata suuri hulki inimesi, samas kui Jumal küsib oma rahvalt: „Mida te sellega peale hakkate? Kas usute siiski mu tõotustesse, vaatamata sellele, mis te ümber ka ei toimuks? Kas usaldate mind sõltumata oma suurimatest hirmudest?“

Selleks, et seda teha, peame koondama oma meeled ja mõtted Issandale. “Kindlameelsele sa hoiad rahu, rahu, sest ta loodab sinu peale.” (Jesaja 26:3). Meie tahe peab olema kaasatud sellesse. Ükskõik, kui uskumatult süngeks me olukorrad ka ei kisuks, usk peab tõusma me südameis, mis ütleb: „Ei, Saatan! Ei, maailm! Ma loodan Tema peale, kes on mind alati ustavalt päästnud.“ Ja see on see koht, kus täiuslik rahu tuleb ja täidab meid. Jumal ise toob selle rahu, kuna Tal on hea meel, et Teda usaldame. Ja kui siis kaos valitsebki kõikjal me ümber, kuulutavad me elud võimsat sõnumit Tema rõõmust. Ta on andnud meile laulu, mida maailmale laulda: „Issand on ustav ja kannab oma rahva läbi!“