PANE MÕÕK KÄEST

Et siis, sa tahad olla Jumala mees või naine? Kui nii, siis saad ka osa valukarikast. Sa saad nutma millegi hoopis hullema kui füüsilise valu pärast. Räägin siinkohal valust, mis tuleb sõprade poolt põhjustatud löökidest ja hülgamisest; vanemate valust, kui lapsed trambivad nende südameil ja jäävad täiesti võõraks; valust abikaasade vahel, kui nende vahele on kerkinud kõrged müürid.
Oh, see möll, mis on tulemas ja kõik need rahutud, unetud ööd. Seda kõike teadmises, et Jumal on ehe, sa käid Vaimus ja armastad Jeesust kõigega, mis sinus on. Ja ometi oled sa sunnitud jooma valukarikast. Me ei saa põgeneda selle eest. Me ei saa lasta end petta mõttest, et Jeesuse järgimine on vaid lust ja lillepidu. Jah, Piibel küll ütleb, et me suhtumine peaks olema selline, et me peaksime kõike rõõmuks (Jaakobuse 1:2). Kuid Piibel ütleb sedagi, et „õiget tabab palju õnnetusi“ (Psalmid 34:20).
Peetrus püüdis oma lihalikus jõus kannatusi eemale peletada. Ta haaras Ketsemani aias mõõga, öeldes sellega otsekui Jeesusele: „Isand, Sa ei pea sellest läbi minema. Ma hoian neid eemal, kuniks Sa jalga lased.“ Paljudel tänapäeva kristlastel on samasugune suhtumine. Nad püüavad vältida kannatusi, öeldes: „Ma ei pea seda taluma. Minu Jumal on ikka hea Jumal!“
Ma usun, et Jumal on ustav. Kuid samas ütleb Jeesus, et me ei saa põgeneda oma valukarika eest. Nii käskis Ta ka Peetrust: „Pista mõõk tuppe! Eks ma pea jooma sellest karikast, mille Isa mulle on andnud?” (Johannese 18:11).
Kui sa usaldad Teda, kes selle karika su ette paneb – kui sa näed seda eesmärki oma kannatuse taga – oled ka võimeline jooma sellest. Ära karda, sest su Isa ise hoiab seda karikat ja sa ei joo sealt mitte surma, vaid elu!